Ülemiste järve tekkimine

Ülemiste järv olevat vanal ajal Mõigu mõisa põld olnud. Veel praegugi olla Ülemiste järves kiviaedasid ja -varemeid näha. Kord kündnud Mõigu mõisa sulased põllu peal hilisõhtuni nagu tavaliselt. Õhtul ei viinud sulased atrasid põllu pealt ära, sest hommikul oli vaja ju edasi künda. Öösel kuuldud selle põllu peal hüüdmist: “Järv tuleb! Järv tuleb!”. Selle hüüdmise peale hakanud ühest sügavast allika moodi kuristikust vett ühes kaladega välja voolama. See allikakoht olevat praegu järve keskel alles. Hommikuks olevatki praegune Ülemiste järv oma koha saanud, Mõigu mõisa põllud ühes atradega aga vee alla jäänud. Räägitakse, et need sahad olevat järve põhjast üles leitud. Ülemiste järvest voolavat üks maa-alune jõgi Harku järve ja vesi voolavat seal kangesti hoogsalt. Sellest tulla ka see, et Ülemiste järves samad kalad elavad kui Harku järves, sest maa-alust jõge mööda saavad nad ühest järvest teise liikuda.

Tõllaga mööda Ülemiste järve

Ennemuistsel ajal elanud Vana-Vigala mõisas parun, kelle teenistuses palju vaime olnud. Kord sõitnud ta Tallinna ja sõitnud üle Ülemiste järve. Kui ta üle järve läinud, keelanud ta kutsaril ringi- ja tagasivaatamise. Kutsar sõitnud veepinna peal kui parima maantee peal ja imestanud väga selle üle. Kui ta teisele kaldale hakanud jõudma, kus enam uppumist karta polnud, olevat uudishimu võitu saanud ja ta vaadanud tagasi. Oma suureks imestuseks näinud ta, et tõlla kõrval ja taga olnud väga palju vaime, kes pidevalt tõlla ette vee peale laudadest silda ehitanud. Niipea, kui kutsar vaime näinud, vajunud tõld ühes hobustega vette. Kuna kallas juba lähedal olnud, ujunud hobused välja ja tõllasolijad pääsenud uppumisest. Härra olnud väga pahane ja öelnud kutsarile: “Kui sa keset järve oleksid tagasi vaadanud, siis oleksime uppunud. Siis vaimud tööd ei tee, kui inimese silm neid näeb. Ära teinekord enam minu käsust üle astu.”

Miks Tallinna linn iialgi valmis ei tohi saada

Igal sügisel pimedal keskööl tõusvat Ülemiste järvest üks väike hall mehike, minevat linna ja küsivat väravavahilt: “Kas linn juba valmis või on seal veel midagi ehitamist?” Igas suuremas linnas on aga ehitamist pidevalt: kui ei ehitata uusi hooneid, siis kohendatakse vanu või parandatakse tänavaid. Isegi kui tööd mingil hetkel seiskuksid, ei tohiks seda väikesele vanamehele öelda. Valvurid peavad ikka ütlema: “Linn ei ole veel kaugeltki valmis.” Võõras vanamehike küll vihastab selle peale, aga läheb Ülemiste järve tagasi. Kui peaks mõni valvur ütlema, et linn on valmis, siis samal tunnil olevat Tallinna linnal ots peal. Ülemiste järv kogu oma veega voolaks Lasnamäelt alla ja uputaks linna. See muistend on ilmselt seotud linna asendiga. Ülemiste järv asub ligi 36 meetrit merepinnast kõrgemal, nn. all-linn aga madalikul klindi all. Järv võis linna ohustada lihtsalt alla voolates. Ajaloolised andmed XVIII ja XIX sajandist räägivad korduvatest uputustest, kus Ülemiste vesi voolas Tallinna tänavatele. Viimane suurem üleujutus oli 1867-ndal aastal. Tol ajal rekonstrueeriti linna veevarustussüsteemi ning kaevati uue torustiku jaoks vajalikku kanalit, mis ulatus Ülemiste järvest Lasnamäe nõlvani. Ülemiste järves püsis tol ajal erakordselt kõrge veetase. Tormist tekitatud lained murdsid läbi muldtõkkest ja vesi voolas linna ning uuristas Tartu mnt liivasesse pinda laia sängi. Tartu mnt kuni kivisillani (asus Härjapea jõel praeguse Villem Reimani tänava nurgal) oli lühikese ajaga vee all. Kõige enam kannatasid inimesed Maakri tänaval, vesi tõusis 1-2 meetri kõrguseni. Vaesem elanikkond kaotas peaaegu kogu oma varanduse.

Lindakivi

Pärast vana Kalevi surma leinanud lesk Linda teda mitu pikka kuud. Lepitanud oma leina valju nutu ja rohkete pisaratega. Hakanud siis lohutuseks oma armsa mehe hauale kive kokku vedama, et lastele mälestuseks suurem märk ja leinasammas maha jätta. Toompea mägi see Kalevi haua koht olevatki. Seal hingavat Eesti endine kuningas, ühelt poolt Läänemere laineid kohisemas, teiselt poolt metsad mühisemas. Kivide tassimine olnud Linda jaoks väga raske ja vaevarikas. Ühel päeval tulnud Linda jälle suure kiviga hauakünka poole, kaljurahn olnud enda juustest sõlmitud lingu sees. Laagna mäel ta komistanud ning raske kivi veerenud pihalt maha. Linda jõud olnud täiesti raugenud ja käed väga väsinud tassimisest. Ei jaksanud ta enam kivi üleski tõsta. Ta istunud väsinult kivi peale ja hakanud lohutamatult nutma. Tuuleema liigutanud ta siidiseid juukseid ja katsunud nutupisaraid kuivatada. Aga pisarad voolanud nagu allikavesi mäe jalamilt ja kogunenud lombiks kokku. Lombike kasvanud suuremaks, kuni temast järvekene saanud. See järv olevatki Ülemiste järv. Ülemiste järve kaldal on suur kaljurahn, mille peal Linda leinapisaraid valas, praegugi näha. Seepärast seda kivi Lindakiviks kutsutaksegi. Muistne naisenimi Linda võis kujuneda sõnadest linda-linna linnuse tähenduses. Miks Fr. R. Kreutzwald “Kalevipojas” Lasnamäge Laagna mäeks nimetab, pole päris selge. Kõige vanemates dokumentides kannab Lasnamägi Lakeder berghe (1371) nime s.t. Lageda mägi.

---

Suur valik ehteid, kodukaupu, matkatarbeid, mänguasju, kristalle, taro kaarte, seinapilte jne.

---

NB! Lehekülje sisu kopeerimine ei ole lubatud OÜ A.J.A. Grupp kirjaliku loata. Täpsemad lehekülje kasutustingimused leiad siit.

Kui soovid lisada siia lehele kommertsartiklit kliki siia.