Hüperaktiivne laps - VARA-WEB (vara.ee)

Iga üliaktiivne laps ei ole veel hüperaktiivne, kuigi sellist diagnoosi kiputakse andma pea igale suurele rüblikule. Ebatavaline liikuvus ei ole selle “haiguse” peamine tunnus. Oluline on hoopis lapse puudulik tähelepanu- ja konsentreerumisvõime. Hüperaktiivne laps ei suuda keskenduda millelegi pikemalt (ei mängule, ei telerivaatamisele, ei õppimisele ega mingile muule tegevusele). Arstid nimetavad seda aktiivsus- ja tähelepanuhäireks. See häire ei tähenda kehva vaimset võimekust ega vaimset puuet, sageli on sellised lapsed vaimselt ja füüsiliselt väga võimekad. Nad suudavad palju otsekui möödaminnes meelde jätta, aga ei suuda pikka aega süvenenult õppida ja ühele tegevusele püsivamalt keskenduda, kuna pikaajalise mälu maht on väike. Neil on raske viia oma tegevusi lõpule ja keskenduda, nende rahutud käed-jalad nihelevad kogu aeg ning nad räägivad pidevalt, katkestavad teisi, vastavad enne küsimuse ärakuulamist.

Mängudes ei suuda nad oma järjekorda oodata, kaotuse korral oma emotsioone kontrollida, on väga impulsiivsed ja samas väsimatud, nende meeleolud muutuvad pidevalt ja vahelduvad kiiresti. Sageli on neil ka unehäireid ja esineb öist voodimärgamist. Mingit ajukahjustust neil pole, on vaid kesknärvisüsteemi väikesed funktsionaalsed häired. Arvatakse, et rolli mängib pärilik soodumus, igal kolmandal püsimatul lapsel arvatakse pärilik soodumus olevat. Mõjutavad ka ema raseduse ajal põetud haigused ja kasutatud ravimid, sünnitraumad ja paljud muud tegurid.

Poistel esineb seda häiret sagedamini või paistab see lihtsalt poiste puhul rohkem silma. Tüdrukutel on pigem sisemised pinged ja nende käitumisprobleemid viivad neid kergemini halba seltskonda. Kõige tugevamini avaldub see häire 6-12 eluaastal ja esineb umbes 10% lastest, aga diagnoositakse tunduvalt vähem. See on keeruline diagnoos, mille võib panna vaid spetsialist ja vajalik on vanemate nõusolek.

Kui ühes olukorras on laps rahulik, aga teises üliaktiivne, pole tegemist aktiivsus- ja tähelepanuhäirega. Koolis ei suuda hüperaktiivne laps üle veerand tunni töötada, tegeleb kõrvaliste asjadega ja segab tundi.

Õppeedukus on madal mitte intellektitaseme, vaid häiritud tähelepanu tõttu. Tekivad sageli konfliktid eakaaslastega, mistõttu on sunnitud suhtlema leplikumate kaaslaste või endast väiksematega. Hüperaktiivsed lapsed suudavad kontakte luua, aga ei suuda neid kontakte säilitada ja hoida. Saavutamata koolis edu ja saades kodus kogu aeg halva käitumise pärast hurjutada, peavad nad end aina halvemini ülal. Karistused ei mõju ja kiitmine ei stimuleeri. Igal kolmandal koolist väljalangejal on selline häire. Kolmandikul lastest jääb püsima ka noorukieas ja isegi täiskasvanuna. Ka täiskasvanuks saades on neil väiksem stressitaluvus, nad ei talu monotoonsust, suhted on ebapüsivad, sageli tekivad sõltuvushäired, kergemini satuvad probleemidesse ja võivad rikkuda kogu oma elu väga kergesti.

Positiivse poole pealt vaadatuna ajavad end lapseeas kiiremini jalgadele, hakkavad varem kõndima, on väga jutukad, neile meeldib võistelda ja tähelepanu keskmes olla. Hilisemas elus on edukad organisaatorid, ettevõtlikud, riskialtid, langetavad otsuseid kiiresti. Selleks, et laps saaks elus hakkama, tuleb vanematel palju rohkem vaeva näha ja täiskasvanunagi vajavad enda kõrvale kedagi väga kannatlikku ja rahulikku. Tähelepanu defitsiit võib olla ka paljude teiste häirete (nt. skisofreenia, epilepsia, ajutraumade) tunnuseks ja ka nn. imelaste liikumis- ja tähelepanuvajadus on väga suur, mis tuleneb pigem igavusest koolis.

Ka lapse nägemine ja kuulmine mõjutavad aktiivsust, on ka lihtsalt tavapärasest aktiivsemaid ja
elavamaid lapsi. Seetõttu saabki hüperaktiivsust diagnoosida vaid spetsialist. Probleemide eest on rohkem kaitstud autoriteetsete emade pojad ja sama tüüpi isade tütred.

Hüperaktiivse lapse puhul toimivad kõige paremini kindlad reeglid. Ta peab saama varakult selgeks, mis on lubatud ja mis mitte ning vanemad peavad olema selles osas järjekindlad. Ei tohiks anda talle korraga liiga palju mänguasju, et tähelepanu ei hajuks (liigsed mänguasjad tuleks silma alt ära panna). Selline laps vajab oma tuba (oma rahulikku “nurka”, kus pole liiga palju peegelpindu, kirevaid toone ega erksaid pilte). Kiita tuleks sellist last alati, kui ta seda väärib.