Lapseootel naise külaskäik oli hea enne ja õnnistus majale, tõotas pooleliolevate tööde edukat lõppu. Sarikapeole oli kombeks kutsuda ka "nelja silmaga naine", kusjuures titeootel naisele püüti igati meele järele olla.

Titeema koos vastsündinud lapsega paigutati kombekohaselt varjulisse toanurka, et teda kaitsta halva eest. Võimaluse korral vabastati ta ka majapidamistöödest vähemalt paariks nädalaks. Vastne ema pidi kosuma ja pühenduma lapsele, et see omakorda kohaneks eluga selles ilmas.

Abielueelsel perioodil oli ehalkäimine suhete loomise traditsiooniline viis. See oli levinud kogu Põhja-Euroopas ja mujalgi, teateid selle kohta on 16-17. sajandist. Ehale mindi leeritatud ehk siis abieluealise tüdruku juurde ja ka poiss pidi olema leeris käinud. Ehalkäimine kestis paastumaarjapäevast või jüripäevast kuni mihklipäevani. Ehal käidi laupäeva öösel (või neljapäeva ja pühapäeva öösel).

Ligi pooltes pulmades kogutakse ka tänapäeval pruutpaarile rituaalset raha. Tänapäeva kombestikus on selleks pulmaoksjon, kus müüakse maha omavalmistatud pulmalehti ja pulmalaulikuid või muud kraami. Kuna pulmad on kallis lõbu, siis püütakse mingil moel kulutusi korvata. Tänapäeval kingivadki Eestis pulmalised pruutpaarile enamasti raha ja selline soov on sageli juba pulmakutsel kirjas.

Pulmalaulikud olid vanas talupojapulmas kesksed tegelased, kes tundsid hästi nii pulmakombestikku kui laulutraditsiooni. Kindlasti ei puudunud pulmast ka pillimees (tantsuks mängiti algselt torupilli, viiulit või lõõtspilli).

Ristivanemaid oli tavaliselt mitu, oluliseks peeti, et nad oleksid heal järjel. Kohustuseks oli last majanduslikult aidata, kui ta juhtub orvuks jääma või vanematega midagi juhtub. Osalesid ka leeritamisel, pulmas ja lapse surma puhul ka matustel. Kirik soovitas kolme vaderit: poisile üht meest ja kahte naist, tüdrukule vastupidi. Rahvakommete kohaselt võis neid olla ka rohkem.

Pulmapeo kulminatsiooniks oli südaöö paiku toimuv peiukaabu või pruudipärja mahamängimine vallalistele ning pruudikimbu heitmine vallalistele neidudele. Pärast seda vahetas pruutpaar pulmariided pidulike riiete vastu, pruutpaarist sai abielupaar. Pruudipärja ja peiukaabu saajatele ennustas see uut pulma. Ka pruudikimbu kinnipüüdjale ennustas pulmi.

Vanasti ei läinud ükski naisterahvas külakostita teise perre või tallu külla. Kui muud ei olnud viia, oli kaasas või kannikas leiba. Kui külaskäik oli ette teada, siis küpsetati spetsiaalne "külaleib" või kook. Sealt on tulnud ka tänapäevane komme külla minnes midagi kingituseks (külakosti) viia. Kaasatoodud toidupoolist tuleks ka külalistele pakkuda.

Vanadel eestlastel oli kombeks enne teeleasumist hetkeks veel istuda, et kodutee õnnestuks. Lahkudes ei tohtinud "jumalaga jätta" üle lävepaku ega lävepakul seistes. Usuti, et see toob suure riiu kaasa. Kätlemisel siin- või sealpool lävepakku ei olnud erilist tähendust. Vanasti oli kombeks lahkuvat külalist ka mõnda aega saata, et õnn mahajäävat peret maha ei jätaks. Ebameeldiva külalise lahkudes raputati tema jalajälgedesse (tulist) tuhka kindluse mõttes, et sellise külaskäigu halba mõju vähendada.

Traditsiooniliselt oli neljapäevaseks roaks kapsasupp lihaga, hilisemal ajal mõnel pool ka kartulisupp või hernesupp. Neljapäevane kalatoidu komme pärineb nõukaajast, ega puuduta vanade eestlaste kombeid.