Kuidas vihastada endale ja teistele kahju tegemata?

On inimesi, kes peaaegu kunagi ei tülitse ja on neid, kes igaühega tülli lähevad. Elu näitab, et need, kes kunagi ei tülitse pole oluliselt õnnelikumad nendest, kes pidevalt tülitsevad. Tüli iseenesest pole ilmtingimata maailma lõpp. Ka harmooniat igatsevad ja konflikte iga hinna eest vältivad inimesed võivad aeg-ajalt teisi üllatada oma raevuhoogudega. See juhtub tavaliselt siis, kui ennast kontrollima harjunud inimese “karikasse viimane piisk kukub”. Kui “aur õigel ajal välja lasta”, väheneb agressiivsus ja see aitab tüli tekitavaid probleeme ning lahkarvamusi konstruktiivselt lahendada.

Sõimlemine, solvangute loopimine, hüsteeria ja ülemäärane agressiivsus pole inimsuhetes mõistlik ja keegi ei pea taluma solvanguid. Ka kõige paremini kasvatatud ja väga rahumeelsed inimesed ärrituvad mõnikord, aga nad on väljaütlemistes väljapeetumad.




Tasub teada, et vihastamine koormab tohutult organismi ja võib teha palju halba inimsuhetes. Mõnikord võib see pöördumatult halba teha. Erutudes tõuseb vererõhk ehmatavalt kõrgeks. Haige südamega inimene võib isegi infarkti saada vihastades. Samas võib infarkti saada ka selliseid äärmuslikke emotsioone alla surudes. Lisaks tekitab vihastamine maohaavandeid, astmat, nahalööbeid, südame rütmihäireid. Organismi levivad vihastamisel välkkiirelt stressihormoonid, mille tõttu inimene ei suuda ennast kontrollida.




Kuidas vihastada õigesti nii, et stress kaoks ja alateadvusse ei salvestuks midagi, mis
hiljem võib vihapurskeks üle minna?

Kui ei ole võimalik oma viha välja elada, tuleks hingelisest survest vabanemiseks leida mingeid vahendeid. Kui viha energia pannakse aktiivsesse liikumisse või füüsilisse tegevusse, siis see rahuneb. Tööl käivad inimesed peaksid tegema jalutuskäike lõunapausi ajal, seejuures tuleks täiel rinnal hingata või teha hingamisharjutusi. Füüsilisi pingeid maandatakse vaimse tegevusega, vaimseid pingeid füüsilise tegevusega. Keskendumisvõimelisel inimesel võib abi olla ka sellest, kui ta vihastamise puhul suudab hinge kinni hoida 10-30 sekundit, et “plahvatuseenergia” maha rahuneks. Abi on võimlemisharjutustest, paigaljooksust, jalgade trampimisest, kõva häälega karjumisest (üksi olles). Ka “hullumeelses” linnaliikluses autoga sõites aitab kõva häälega vandumine vabaneda agressiivsest energiast. NB! Seda karjumist ei peaks aga harrastama teiste peal, vaid ikka üksi olles ja teisi inimesi häirimata.




Probleem on peamiselt selles, et vihastama ajavad tavaliselt just inimesterohked kohad ja tülid tekivad suhtlemisel ning olmesituatsioonides, tööl ja liikluses olles. Üksildases kohas või inimtühjal rannal mere ääres kõva häälega karjumine vabastab hästi pingetest, aga sellist võimalust pole vajalikul hetkel kuskilt võtta. Poksikotid on väga head agressiivse energia maandajad, jaapanlased kasutavad neid isegi töökeskkonnas, et töötajad saaksid pausi ajal end maandada. Niipea, kui ärritus vaibub, saab rääkida seda tekitanud põhjustest rahulikult ja leida kõigi osapoolte jaoks sobivad lahendused. Vääritimõistmisi ja ebaõiglust klaaritakse rahunenud olekus, vanad eestlasedki ütlesid, et “ühtegi pudru ei sööda keedukuumalt”.




NB! Pingete maandamisega peab tegelema igapäevaselt ja järjepidevalt, kuna ümbritsev maailm (eriti linnaelu) tekitab pingeid iga päev või olenevalt tööst isegi iga tund või iga minut. Kui minnakse endast välja ja solvatakse vihahoos kedagi ebaõiglaselt, siis tuleks vabandada ja püüda seda heaks teha. Ka negatiivsed emotsioonid on normaalsed, aga täiskasvanud inimene peaks suutma nendega toime tulla endale ja teistele viga tegemata ja emotsioonidega toimetulekut tuleks õpetada ka lastele üsna varasest east alates.





NB! Lehekülje sisu kopeerimine ei ole lubatud OÜ A.J.A. Grupp kirjaliku loata. Täpsemad lehekülje kasutustingimused leiad siit.

Kui soovid lisada siia lehele sisuturundusartiklit kliki siia.

Seotud postitused