Mis pärsib ja mis soodustab laste loovust?

Loovus on igas lapses olemas, see tuleb vaid üles leida või “äratada”. Kogu inimese elu on kui looming, mis ühtedel on must-valge ja ühemõõtmeline ning teistel värviline ja mitmekülgne. Just loovuse kaudu leiab inimene üles oma kuuenda meele. Loovust pärsib kõige rohkem tüüpmõtlemine.

Inimesed seostavad loovust tavaliselt mingi kunstialaga nagu joonistamine, kirjutamine, näitlemine, laulmine vms. Tegelikult on see mõiste laiema tähendusega ning seda võib seletada lahti nii protsessi, oskuste, tulemuste kui suhtumise kaudu. Lapsed on väga loovad, nad leiavad uusi võimalusi ja lahendusi, unistavad ja fantaseerivad, küsivad küsimusi. Seega on loovus eelkõige võime teha midagi uut, seniolematut, mis on meeltele nauditav, mingis mõttes kasulik või seniolematu. Terve inimene ja eriti laps on suuteline loovust väljendama igas olukorras, eriti oluline on see probleemide lahendamisel.

Kool ja lasteaed suruvad lapse loovuse raamidesse. Neist raamidest on täiskasvanueas raske välja murda. Laps suudab ükskõik mida joonistada – armastust, viha, hirmu vms., täiskasvanu jääb siin aga hätta. Aga kui ei oska ise midagi originaalset luua, siis ei oska seda oskust ka teistes tekitada. Loovuse alged hävitatakse stereotüüpse mõtlemise ja tegutsemise poolt.




Omadused, mida on loovuseks ja loomiseks vaja on:

KUJUTLUSVÕIME – fantaasia ja kujutluspilt, milline peaks looming välja nägema. Milline on selle praktiline otstarve. Laste kujutlusvõime ja fantaasia on piiritu, täiskasvanud suruvad selle raamidesse.

SPONTAANSUS – oskus kuulata oma sisehäält ja tegutseda selle järgi. Kõike siin elus ei peagi mõistuse abil seletama. Iga inimese sees on miski, mida on raske mõistusega seletada. Lapsed ja vanad inimesed kuulavad ja usaldavad oma sisehäält rohkem, aga noori ja keskealisi kammitseb enesekontroll, mida teised mõtlevad. Lapsed ja vanad inimesed ei karda teiste arvamust.

EGOISM – see eluterve enesearmastus lähtub inimese spontaansest sisehäälest ja viib elu edasi. Loovust tapab nii liigne abitus kui liigne minakesksus. Last tuleks õpetada endast ja teistest lugu pidama. Kes austab ennast, see austab ka teisi ja oskab hinnata teiste poolt loodut.

INSPIRATSIOON tekib visa ja pingelise mõttetöö käigus. Mõnikord võib tekkida küll ka ootamatult “mõttesähvatusi”, aga üldjuhul tekivad ideed ja loomingulised mõtted mõtteprotsessis.




ORIGINAALSUS on isikupärane mõtteviis. Täiskasvanuid pigem häirivad originaalse mõtlemisega lapsed, kes leiavad tavapäratuid ja omapäraseid lahendusi. Liiga range lastetuba või liiga autoritaarne õpetaja “tapavad” lapse uudishimu ja katsetamisjulguse.

MÕTLEMISE KIIRUS näitab, kui kiiresti leiame ajust üles vajaliku info. See oskus on treenitav ning iseloomustab seda, mis haridusest alles jääb. Pähe tuubitud teadmistest pole kasu, kui neid oma ajusoppidest üles ei leia ja praktikas ei kasuta. Meie haridus on teadmistekeskne ja soodustab pigem tuupimist.




MÕTLEMISE PAINDLIKKUS on oskus teavet ümber paigutada, liigitada, töödelda, seoseid ja uusi külgi leida, oma mõttesuunda muuta vastavalt olukorrale ja vajadustele.

PROBLEEMITAJU puhul on oluline küsimisoskus. Vanemad ning õpetajad ei vasta alati laste küsimustele ammendavalt ja õigel ajal. Küsimusele tuleb vastata siis, kui see tekib. Ükski küsimus ei ole nii “rumal”, et sellele ei saaks vastata. Seda oskust saab ka täiskasvanueas arendada, aga küsimisjulgus võetakse sageli ära just lapseeas.

UUDISHIMU – eluterve uudishimu on loovuse põhialuseks ja on tõeline abimees loovuse arendamisel. Lapse “miks?” peab saama alati ammendava vastuse. Liigsed keelud ja käsud tekitavad haiglase uudishimu, sund ja vägivald tekitavad trotsi.




Elu on elamisväärsem, kui inimene suudab loovalt ka argipäevas elada. Loovust saab kasutada kodusisustamisel, toidu valmistamisel, suhtlemisel, iga tegevuse puhul. Lapse loovuse hävitab see, kui talle kõik lahendused ette anda, kui ta ei pea mitte ühtegi probleemi ise lahendama. Poed on täis kalleid mänguasju, mis mitte mingil viisil lapse loovust ei erguta. Iga laps on võimeline oma mängudes kõikvõimalikke vahendeid loominguliselt kasutama. Mida rohkem ta ümbritsevas elus osaleda saab, seda parem. Maitsmine, kuulamine, nuusutamine, katsumine, voolimine, maalimine, laulmine, tantsimine, meisterdamine, sorteerimine ja teised sarnased tegevused aitavad sellele kaasa.




Suurt loovust nõuab tänapäeva maailmas laste kasvatamine ka vanematelt. Parim vahend loovuse arendamiseks on mäng ja igasugune mänguline tegevus ning vahetu kokkupuude loodusega. Lapsele ei ole kunagi midagi liiga vara õpetada, küll aga võib mõne asja õpetamisega hiljaks jääda. Vanemad ja õpetajad ahendavad lapse loomulikku mängumaad ja valikuvõimalusi, sest arvavad teadvat, mis lapsele parim on. Imelapsi sünnib suhteliselt harva, aga lapse mängimisvõimel põhineb tema hilisem õpihuvi ja edukus. Mäng on lapse jaoks otseselt õppimine, mis annab kogemuse. Iga laps ja iga olukord on ainulaadsed, enne õpetama asumist peaks last tundma õppima ja teda ära kuulama. Last peab oskama kuulata. Iga väike inimene vajab enda kõrvale arukat täiskasvanut, kes poleks liiga nõudlik ja aitaks teha väheseid, aga õigeid valikuid. Laps peab kogema erinevate tegevuste kaudu uut, peab ise eksima ja ise lahendusi leidma, kogema nii eduelamusi kui kaotusvalu.




Tänapäeva lasteaias ja koolis jäävad lapse tegelikud anded ja tugevused sageli märkamatuks, kuna andekate laste jaoks napib võimalusi ja aega. Lapse sõnavaragi ei kujune iseenesest, temaga peab rääkima. Lapse jaoks peaks leidma piisavalt aega, et aidata tal elu oma sõnadega mõtestada. Lapses tuleks kujundada positiivne ellusuhtumine maast madalast, et ta hilisemas elus ennast hästi tunneks. Ettelugemine (unejutud) on väga kasulik tegevus, aga alati peaks loetu üle hiljem mõtteid vahetama.

Ei tohiks unustada, et loodus on kõige parem õpituba. Looduse värvid, lõhnad, helid, tegevused, sünni ja surma kogemine, armu ja hirmu kogemine, hea ja halva teguviisi üle arutlemine – need kõik on väga olulised asjad loovuse arengus. Looduses kogetut ja nähtut saab hiljem joonistada, maalida, voolida, kujutleda, kirjeldada, matkida. Kui televisiooni fantaasia on haiglaslik ja väärastunud, siis loodus pakub elavat fantaasiat. Eluterve fantaasiavõime arendamine on üks loovuse ja loovmõtlemise tähtsamaid tegureid ja paneb aluse väikese inimese tundeelule.





NB! Lehekülje sisu kopeerimine ei ole lubatud OÜ A.J.A. Grupp kirjaliku loata. Täpsemad lehekülje kasutustingimused leiad siit.

Kui soovid lisada siia lehele sisuturundusartiklit kliki siia.

Seotud postitused