Solvumise puhul peaks iga inimene meeles pidama, et kannatab vaid tema enda organism, solvaja tervis viga solvamisest ei saa. Mille eest siis ennast karistada? Mõnda inimest ei õnnestu kellelgi riivata, teine haavub iga asja peale, inimesed on väga erinevad. Solvudes kapseldab inimene endasse negatiivse energia, peidetud raevu, mis lõpuks leiab üles tema kõige nõrgema elundi ja nii tekivadki haavandid, kõrgvererõhutõbi, astma ja isegi vähk.
Solvumine on väga inimlik, üldse ei solvu kas väga kalgid ja paadunud egoistid või siis päris “ullikesed”. Siiski on ka neid, kes haiglaselt palju ja tihti haavuvad. Õnneks jääb enamik kuskile vahepeale. Tavaliselt ei suuda inimene vältida solvumist pikka aega kestnud stressiseisundis, väga suurte ootuste puhul, konfliktsituatsioonis, haigusest kurnatuna ja siis kui on üleväsinud. Liialdatud tänuvajaduse puhul solvub inimene sellest, et teeb teisele head ja ootab, et seda vääriliselt hinnataks ja tänulik oldaks. Kui seda tänu ei saabu või öeldakse koguni, et pole abi palutud, siis ollakse solvunud. Need ootused on alati ülepaisutatud.
Kui inimest vaevab rahulolematus ja enesehaletsus, siis on viimane aeg teha sellele lõpp. Kibestumise ja solvumisega kuhjunud negatiivsed emotsioonid põhjustavad algul väikesi ja siis suuri probleeme (väikestest psüühikahäiretest kuni enesehävitamiseni välja). Alateadvusesse kapseldunud probleemid võivad saada onkoloogiliste haiguste tõukejõuks või kasvajate taastekitajaks. Vähihaiged kannavad hinges minevikust pärit solvumisi, mis pole leidnud väljapääsu. Vähile eelneb sageli lapsepõlves kogetud üksindus- või hüljatustunne. Stressi kogetakse ka hiljem seda olukorda meenutades. Edasilükatud stress tekitab pinge, mis mõjub organismi loomulikule kaitsevõimele laastavalt.
Solvumine on palju ohtlikum ja varjatum emotsioon kui viha. Viha on enamasti ühekordne, lühiajaline ja endast väljapoole suunatud emotsioon. Solvumine on aga pikaajaline protsess, mis põhjustab pidevat stressi. Raevu sattunud inimese nägu tõmbub punaseks, süda hakkab kiiremini lööma, veresooned laienevad, neerupealised paiskavad organismi adrenaliini, keha valmistub lahinguks. Solvumisel surub inimene kogu selle raevu sissepoole. Kõik organismi kohanemisreaktsioonid muutuvad mõttetuks, see on otseselt kõrgvererõhutõve, astma, haavandtõve jt. haiguste põhjuseks. Kui viha kasvab vihkamiseks, siis on see samuti organismi hävitajaks.
Paljud solvavad end ise, ilma et seda märkaksid. Naine ütleb peeglisse vaadates, et kui vana ja paks ta on. Mees nimetab end lollpeaks, kui millegagi hakkama ei saa. Alateadvus ei mõista seda nalja ja läkitab vastu halva tuju ning alandatud enesehinnangu. Ka enda vastu tuleb olla heatahtlik, siis ei haava ka teiste solvangud. Sageli on solvajaks kõige lähedasemad inimesed: sõbranna reedab või räägib taga, mees unustab pulmaaastapäeva, laps toob koju halbu hindeid… Mõned inimesed on solvunud koguni oma saatuse peale: nad on sündinud valel maal, valel ajal, valedele vanematele ja mõtlevad, et miks just nemad peavad kannatama? Aga just sellisel juhul tuleb otsida enda elust seda head, mis sinna alles jäänud on: elu ise, katus pea kohal, vabadus, lähedased inimesed ja olla saatusele selle eestki tänulik. Tühiste solvumiste kuhjumine lõhub peresuhteid. Kui õigel ajal hinge vaevavatest probleemidest ei räägita, siis lülitub sisse “solvangute lugeja”.
Suhete sasipuntrad tuleb alati õigel ajal lahti harutada. Kõige lihtsam on probleemist rääkida, sest iga solvang nagu iga inimenegi on kordumatu. Peaks jõudma selgusele, miks üks või teine asi solvab. Kui on olemas tõeline sõber, kes kuulab ja mõistab, siis on sellest palju abi. Psühholoog või psühhoterapeut aitab samuti, mõnikord peab palju kordi külastama, enne kui probleemist aru saadakse. Kiri sõbrale või üdini aus päevikupidamine aitab end mõista (paberile kirjutamine on efektiivsem). Viimane variant on usaldustelefon, sest võõra inimesega rääkides on lihtsam avameelselt suhelda. Vanematel inimestel lasub hingel palju aastate jooksul kogunenud solvumisi, isegi lapseeas kogetud kibestumisi.
Mõnda valusat sündmust mäletatakse läbi elu ja elatakse seda mõttes ikka ja jälle läbi. Algul võisidki tunded olla õigustatud, aga hilisemas elus kindlasti mitte. Vabanemiseks tuleks endale tunnistada, et peamine stressiallikas ollakse ikka ise. Andestamine on üks võimalus vabaneda sellest taagast. Solvumisest ülesaamise nimel vaeva nähes võib inimene aga avastada, et kuidas ka ei prooviks, ikka andestada ei õnnestu. Solvumine annab ettekäände ennast ikka ja jälle haletseda või vastutusest kõrvale hiilida. Enamasti inimene ei mõista, et ka endale tuleb tehtud vead andestada. Varjatud negatiivsetest tunnetest ülesaamine vabastab keha stressist ja lõpetab mingi kogemuse, mis oli inimesele arenemiseks vajalik. Alles siis on inimene võimeline oma elu juhtima. Seda vabanenud energiat saab kasutada tervise ja elukvaliteedi parandamiseks.
 | Telli pilt pildipangast failina või väljatrükitult. Fotod loodusest, asulatest ja hoonetest. Samuti makrofotod ja drooniga tehtud pildid. |
 Tallinna Manhattan  Härmas taim  Tallinna Linnahall | |
| Vaata kõiki pilte » | |
NB! Lehekülje sisu kopeerimine ei ole lubatud OÜ A.J.A. Grupp kirjaliku loata. Täpsemad lehekülje kasutustingimused leiad siit.
Kui soovid lisada siia lehele sisuturundusartiklit kliki siia.
