Päev: 1. jaanuar 2017

Tuleb mees linnavalitsusse. Siseneb kabinetti ja näeb ametniku laual kahte silti: “Mitte suitsetada” ja “Siin pistist ei võeta”.

“Ma sooviksin linnas üht krunti, kuigi mul pole sellele mingit õigust. Soovitage palun, kuidas ma peaksin tegutsema?”

Naine seisab paradiisi värava taga järjekorras ja kuuleb äkki verdtarretavat karjatust.

“Ära muretse,” ütleb naise ehmatust märganud Peetrus. “Seal tehti ühele uustulnukale lihtsalt oreooli jaoks augud pähe.”

Mõne aja pärast kostab uus karjatus. “Ja praegu tehti ühele uustulnukale inglitiibade jaoks selja sisse augud,” seletab Peetrus.

Võtsin hääletaja peale.

Too küsis kuidas ma julgen, ta võib sarimõrvar olla.

Ütlesin, et on imeväike tõenäosus, et kaks sarimõrvarit ühte autosse satuvad.

Õppeaasta lõpus küsib õpetaja viienda klassi õpilastelt:

“Mis oli see aasta teile kõige raskem?”

Õpilased: “Selgitada müüjale, kellele me suitsu ja õlut ostame!”

“Vabandust väga, kui palju teil eluaastaid juba on?” küsib seltskonnas mees jutukaaslaseks oleva naishinge käest.

“Naine on täpselt nii vana, kui ta välja paistab,” koketeerib daamike.

“Välimuse järgi otsustades – nii vanaks ei ela keegi!”

“Tütarlaps, teil on kenad, peened sõrmed… Kas olete klaverimängija?”

“Ei-ei. Mina pesen laboris katseklaase.”

Iga päev räägin ma oma lastele õhtul kella kümne paiku, et oleks aeg magama sättida.

Nemad vastu, et: “Mida sa NSV-aegne, 85. sündinud dinosaurus üldse tead!”

Ma ütlesin: “Kui te kohe magama ei jää, tuleb Indrek Tarand ilma päikeseprillideta!”

Magavad mul teisipäevast saati, isegi põiel pole hirmust käinud.

“Villu, kas su koer võõraid ligi ka laseb?”

“Muidugi, kuidas ta neid muidu hammustada saab!”

“Kas teie tooted on mahepõllundusest?” küsiti turul talunik Peetrilt.

“Jah!” vastas kindla sõnaga talunik Peeter Mahe.

Kummaline komme on tekkinud inimestel kontorites. Toitudele külmutuskapis pannakse nimed. Täna näiteks sõin Tiina nimelist tuunikala-võileiba.