Eesti rahvausundis on kaitsevaimudel ja hingedel tähtis koht. Eesti ja Liivimaal tähendas “hing” inimest üldse, mistõttu kirikuõpetajatki kutsuti “hingekarjaseks”. Arvati, et inimesel on kolm hinge: surres saab liha mullaks, aga hing ise elab edasi, kuhu “vaim” saab, sellele vastust ei teata. Haigust peeti võõra ja vaenuliku hingejõu tungimiseks kehasse, mille tõttu inimese enda hingejõud vähenes või otsa lõppes. On ka väljend “kurjast vaimust vaevatud”.
Hingeloomadeks on peetud liblikaid, mesilasi, mistahes putukaid ja ka hiiri, linde, kasse, koeri ja suuri põlispuid. Arvati, et kui liblikat tappa, siis sureb kellegi hing. Hingelooma kujutlus on tihedas seoses hingede rändamisega. Alati on olnud küsimus, kuhu jääb hing pärast surma? Arvati, et hing võib siirduda teise kehasse, näiteks looma, linnu, putuka või suure puu sisse. Manala viitab murdekeeles mardikatele ja Toonela lindudele, toon on lõunapoolseis murdeis linnu nimetus.
Hingeloomi (liblikat, ämblikku, sipelgat jt.) ei tohtinud tappa. Arvati, et toonekurg toob uue hinge ja rändlinnud viivad sügisel hinged kuskile teise ilma. Levinud oli uskumus, et hinged võivad külastada inimesi tuvidena. Hiiekultus tuleneb uskumusest, et irdhinged siirduvad põlispuudesse. Looduseaustus põhines sellel, et kõikjal nähti looduses surnute hingi. Muistne eestlane kujutles loodust hingestatuna, isegi majadel arvati olevat hing. Kõik liikuv ja kasvav samastati elavaga. Siit tuleneb ka väljend “Emake Maa”. Taevas viitab isale, sest kastab maad, millest see muutub viljakaks. Iga veekogu kujutleti eraldi hingega, vesi andis juua, puhastas roojast, sellesse võis uppuda või end karastada.
Taim kasvab seemnest, õitseb, kasvatab vilja ja närbub, et uuele seemnele kasvuvõimalus anda. Esivanemad lähtusid mõõdupuust, nagu mina loodusele, nii loodus minule. Seetõttu suhtuti loodusesse austavalt, sõbralikult, heatahtlikult ja säästvalt. Ohvrianniks ja meeleheaks seoti puudele linte ja visati allikasse münte, soovides mingit õnne või mingist hädast-haigusest paranemist. Elas teadmine, et looduselt ei saa ainult võtta, peab ka ise vastu andma.
Ohverdamiseks kasutati mõnikord ka vereohvrit loomade tapmise näol, aga see oli vähem levinud. Eestlased, nagu kõik vanad loodusrahvad, ei pidanud end looduse krooniks, vaid looduse osaks ja suhtlesid elava loodusega.
Ööseks metsa jäädes paluti metsavaimudelt kaitset, puid raiudes paluti metsalt andeks, jahti pidades või kala püüdes samuti. Kunagi ei tohtinud murda noort puud.
Arvati, et tülid ja riiud majas ajavad hea majavaimu ära. Kui ehitati uus maja, võeti vanast majast midagi kaasa, et selle hing kaotsi ei läheks. Vaimu võib samastada elujõuga (elulõng). Tänapäeval võiks vasteks olla inimese loomisvõime (vaimsus). Arvati, et hinge vabanemisel oma algsest kehast võis see muutuda kaitsevaimuks oma lähedastele. Ilmselt tulenes usk sellest, et inimesed märkasid, kuidas elu edenemine ei olene ainult iseenda pingutustest, vaid mängivad rolli ka välised jõud. On ootamatut õnne ja ettearvamatuid õnnetusi. Loodusjõud, teised inimesed, sõjad, haigused ja igasugused pöördelised sündmused mõjutavad. Arvati, et igal inimesel on oma kaitsevaim (ehk siis kaitseingel), kes määrab tema saatuse. Jumal tähendaski algselt taevavaimu või lihtsalt taevast.
Jumal on tuletatud sõnast jumi (Skandinaavia päritolu?), mis tähendab valgushelki. Haldjas ehk hoidja on laenatud gooti keelest. Usuti, et hingedeajal tulevad hinged koju, mistõttu neile pandi küünlad põlema, et neil oleks valge ja nad leiaksid kodutee. Neile jäeti toitu, et nad nälga saaksid kustutada. Hingedeajal peeti alati kadunuid meeles, et nad ei pahandaks, tänapäevalgi põletatakse lahkunud hingede auks küünlaid.
Nii taara- kui maausk on kohalikud usud. Taarausu põhimõtted on kaasajal sõnastatud, see on nagu uus usund või usk. Maausku pole aga kunagi loodud, see on eluviis ja maailmavaade, rahvakultuur. See on arenenud ja kasvanud koos rahvaga, nii nagu keel ja see on järjepidev, midagi kunstlikult juurde ei mõelda.
Sõna pagan pärineb ristiusu algusaegadest, kui kristlased sõimasid päriselanikke paganateks, kuna nad oma usku visalt alal hoidsid. Kunagi mõeldud solvanguna, nüüd paneb vaid õlgu kehitama. Maausk ongi loodusega tihedas kontaktis elamine, looduse rütmide ja nähtuste arvestamine igapäevaelus. Kui püüda loodusega tihedamas kontaktis olla, siis võib pikapeale tänapäevalgi märgata midagi, mis ei ole päris mõistusega selgitatav, mida võibki seostada haldjate ja hingedega.
Hiiepaikade hoidmine on väga oluline eestlaste hingele. Uskumuste kohaselt ei tohtinud hiiekohtades kasutada ei saagi, kirvest ega labidat, seal ei tohtinud oksi murda ega loodust mingil viisil ümber kujundada. Hiiepaiku ei tohiks tänapäevalgi muuta pargiks, seal peaks kõik vabalt kasvama. Seal võib küll tuld teha, lõkketule ääres nõu pidada, kiikuda, end ravida või lihtsalt jõudu kogumas käia. Enamasti on hiiepaigad rajatud väega kohtadesse ja ka tammepuu, kui põline hiiepuu, on väga eriline ja võimas oma mõju poolest. Vaid vabalt arenev loodusliku väega paik saab inimesele tõeliselt jõudu anda ja vajalikul hetkel hinge ravida, sest hing jääb alati enne haigeks kui ihu. Selliseid loodusliku väega hingekosutuspaiku jääb aga aina vähemaks.
 | Telli pilt pildipangast failina või väljatrükitult. Fotod loodusest, asulatest ja hoonetest. Samuti makrofotod ja drooniga tehtud pildid. |
 Meririst  Parvlaev Leiger  Tallinn Linnahall | |
| Vaata kõiki pilte » | |
NB! Lehekülje sisu kopeerimine ei ole lubatud OÜ A.J.A. Grupp kirjaliku loata. Täpsemad lehekülje kasutustingimused leiad siit.
Kui soovid lisada siia lehele sisuturundusartiklit kliki siia.
