Suretamine oli vanadele eestlastele oluline, surma võeti kui loomulikku elu osa. Isegi lähiminevikus surid inimesed veel lähedaste keskel omas kodus. Tänapäeval surrakse valdavalt haiglas, hooldekodus või üksi oma elamisse unustatuna ja leitakse sageli päevi ning isegi nädalaid hiljem.

Vanad eestlased panid surma ootava inimese kambrisse või sauna “pikkadele õlgedele”, et surm tuleks kergelt ja kiiresti. Suretamine oli kogukondlik ja hingehoidlik rituaal, lähedased aitasid inimesel teise ilma minna. Surija soo- ja eakaaslased käisid teda külastamas ja hüvasti jätmas. Suretamise ajal kehtis vaikusenõue, et hing saaks rahulikult lahkuda, et surija saaks endasse süüvida. Surija juures ei tohtinud ei nutta ega kõva häält teha.

Kui hing oli kehast lahkunud, siis tuli surija silmad sulgeda. Aknad ja uksed avati, et hing pääseks vabalt välja, mõnel pool pühiti ka põrand ja puistati sinna lilli. Kui puhus tuul, siis öeldi see olevat hingetuul. Uuemal ajal kaeti kinni ka peeglid, et surm ei saaks peeglisse vaadata, millel arvati olevat side teispoolsusega. Arvati, et kell jääb seisma ajahetkel, kui hing lahkub ja lambid võivad sel hetkel vilkuda või kustuda.

Kui koolnukangestus tekkis kiiresti, siis polnud karta, et keegi peatselt järele läheb. Arvati, et ilusa ilmaga lahkuvad head hinged ja halvaga patused ning kurjad.

Kui hing lahkunud oli, siis tuli surnu pesta ja viimseks teekonnaks riietada. Seda tegid lähedased inimesed (lähisugulased või naabrid). Oli tavapärane, et naised pesid ning riietasid naisi ja mehed mehi. Tänapäeval toimetavad surnuga matusebürood ja iga inimene ei tulekski sellega enam toime, puuduvad oskused, vahendid ja julgus.

Varasematel aegadel pesti surnut saunavihaga, mis talle hiljem kirstu pea alla pandi. Surnupesuveel arvati olevat maagiline toime, sellesse kaabiti ohvrianniks hõbedapuru, et peresse surma ja haigusi ei tuleks. Surija riided ja lamamisalusel olevad õled hävitati rituaalselt. Usuti, et kui surijaga kontaktis olnud esemed pahatahtliku inimese kätte satuvad, siis võib ta perele halba teha. Surnupesuvesi valati sinna, kuhu inimese jalg naljalt ei astu.

Pestud ja riides surnu asetati pakkudel olevale surnuraamile, kuni kirstutegijad kirstu valmis said. Surnuraamile laotati pikad õled ja valge lina. Surnut püüti hoida võimalikult jahedas.

Kirstu hakati valmistama suretamise ajal või alles pärast surma, see valmistati konkreetsele inimesele. Kirstupanek toimus rituaalselt, surnuraam hiljem põletati. Spetsiaalseid kirste hakati kasutama alles 13. sajandil koos ristiusu tulekuga. Enne seda maeti lahkunud ilmselt spetsiaalses surilinas. Kirstu seest vooderdada ja pealt kaunistustega katta said vaid rikkad, talupojakultuuris hööveldati vaid kirstulauad võimalikult siledaks. Tavaliselt kasutati kirstu jaoks kuuse- või männilaudu. Tänapäeval on kodune kirstupaneku tseremoonia täielikult hääbunud, kortermajadesse pole kirstu võimalik tuuagi, kirst mahub uksest sisse või lifti vaid püstiasendis.

Üks oluline rituaal vanadel eestlastel oli surnuvalvamine. Kodus surnud inimene jäi elavate koju mitmeks päevaks. Lähedased ja naabrid käisid hüvasti jätmas, lauldi leinaga seotud laule ja söödi rituaalseid toite, ka alkoholi tarbiti mõõdukalt. Soolaga keedetud herned ja oad olid sobivaks roaks. Hilisemal ajal tugevad talutoidud: tangupuder (kartulid), liha, kapsad, ka pirukad ja küpsetised. Pits viina kuulus asja juurde, naistele pakuti mingit magusamat napsi (likööri). Sellel kõigel oli leinaga seotud oluline psühhoteraapiline roll. Lähedased said aega kaotusega harjuda. Kui paljud surnut ärasaatmas käisid, see andis märku tema lugupeetusest.

Mõnel pool anti sugulastele tagasi surnule erilistel päevadel kingitud kallid kingitused, jaotati lähedastele ka lahkunu enda valmistatud esemeid ja väärisvarasid. Vahel avaldas surija enne surma soovi, kellele üks või teine kallisvara pärandada või edasi anda (käsitööesemed, tööriistad, potililled, hinnalised raamatud, ehted, salajas hoitud pereretseptid, ravisõnad jm. väärtuslik).

Surnu asetati algselt hauda selili, käed kõrval, alles peale ristiusu tulekut asetati käed risti rinnale. Haua põhja laoti puuokstest ase, see on tänapäeval samuti kombeks. Surnu pea asetati enamasti suunaga kagusse, tänapäeval suunda valida ei saa. Hauda pandi lahkunule päris vanal ajal kaasa mitmeid asju: nooleotsi, tööriistu, helmeid, linnuluid ja linnukujukesi, amulette. Hilisemal ajal praktilisemaid asju, mida lahkunu võiks teises ilmas vajada. Uskumused hauatagusest elust olid väga levinud. Võidi kaasa panna lemmikesemeid, raha, meestele ka väike viinapudel ja naistele ehteid.

Hingelind on tähtis kujund vanadel eestlastel, kes uskusid hingede olemasolu. Rändlinde peetigi surnute hingedeks. Kardeti eriti sookurge ja kägu, kui need kevadel surnuteriigist tagasi tulid. Kägu kukkus eesootavaid eluaastaid ja sookure huilgamine ennustas surma ette. Otsene kontakt sellise linnuga pidi kindlasti mõjutama inimest.

Usuti, et surnud sugulased võtavad elust osa ja mõjutavad elavate inimeste elukäiku, mistõttu kardeti surnust midagi halba rääkida. Usuti, et matused tuleb korraldada korralikud ja koonerdada kunagi ei tohi. Peielaud kaeti alati lahkunu koju. Peielauas meenutati lahkunut hea sõnaga, surnust ei tohtinud kunagi halba rääkida.

Matuste puhul oli rituaaliks tappa peiedeks loom (hobune, vasikas, lammas, kukk). Päris vanal ajal maeti ohvriloom koos surnuga, et tema hing saaks ohvrilooma seljas teise ilma ratsutada. Ohvriloomaks ei sobinud siga, sest ta röhib ja ruigab, kui tema seljas ratsutada. Ohvriloom tapeti tingimata oma laudast või saadi lähemate sugulaste käest. Loomi tapeti ka matusetoitude tarbeks, ilma suure peiepeota ei tohtinud surnut matta. Rituaalseid toidupakkumisi korraldati varasemal ajal ka kalmistul, tänapäeval mitte. Eestlased on matnud surnuid enamasti maamulda, surnu põletamine ja urnimatus või tuha puistamine on suhteliselt uued tavad.

Rahvas, kes oskab oma lahkunuid austada, oskab lugu pidada endast ja teistest. Kalmistud on kultuuripärand kõige laiemas tähenduses ja Eestis on kalmistud enamasti hooldatud.

---

Suur valik ehteid, kodukaupu, matkatarbeid, mänguasju, kristalle, taro kaarte, seinapilte jne.

---

NB! Lehekülje sisu kopeerimine ei ole lubatud OÜ A.J.A. Grupp kirjaliku loata. Täpsemad lehekülje kasutustingimused leiad siit.

Kui soovid lisada siia lehele kommertsartiklit kliki siia.