Kooliküpsuse peamised märksõnad on:
1. sotsiaalne küpsus
2. suhtlemisoskus
3. sõnavara rikkus
4. motoorsed oskused
5. käeline osavus
6. lugemis- ja arvutamisoskus
Koolikatsetel hinnatakse enamasti viimast oskust, mis ei ole sugugi mitte kõige olulisem. Suhtlemine on inimese jaoks väga suur vajadus, mistõttu pole sugugi ükskõik, millises vanuses laps kollektiivi läheb. Kooliküpsust näitab see, kas last on kasvatatud, arendatud ja karastatud ning kui iseseisev ta on. Oluline on lapse närvisüsteemi tüüp, missugused on tema tunnetuslikud võimed ja kuidas laps iseendaga hakkama saab (lauakombed, puhtuse pidamine, riietumine, oma asjade hoidmine jne.). Ka lapse huvid ning sugu mängivad üsna olulist rolli, sest tüdrukud kohanevad poistest paremini. Sotsiaalne küpsus näitab, millisel määral suudab laps eakaaslastega läbi saada ja koos tegutseda. Elementaarsed käitumisoskused ja viisakusreeglid on väga olulised, seejuures ka täiskasvanutega suhtlemisel. Kindlasti on igal lapsel vaja enne kooli lävida eakaaslastega, sest laps peab saama ennast teiste omaealistega võrrelda, nii õpib ta nägema end ajas. Tegelikkuses vajab laps kokkupuudet igas vanuses lastega.
Endast nooremaid õpib kaitsma ja hoidma, endast vanematelt õpib tarkust ning kaitset saama, aga omavanustega saab ta ennast võrrelda. Kui laps ei puutu kokku eelkoolieas omavanuste lastega, tekib koolis suhtlemisraskusi. Just ühises mängus arenevad suhtlemiseks vajalikud oskused, areneb sotsiaalne teadvus, õpitakse teistega arvestama ja läbirääkimisi pidama. Sellestki pole hullu, kui koos mängides ka ropud sõnad omandatakse, huvi neid kasutada kaob ruttu.
Lasteaia oluline roll on arendada õiget käelist tegevust, õiget sõnakasutust, anda rohkelt elulisi teadmisi. Lasteaed annab ka lapse Minale õige hinnangu. Rohked käelised tegevused avavad lapse mõistuse, laps õpib õigesti pliiatsit ja pintslit hoidma, takistustest üle hüppama, sõnu kokku veerima, lihtsaid arvutusi tegema. Lasteaiast saab laps erinevaid eluks vajalikke teadmisi ja oskusi. See kõik toimub läbi mängulise tegevuse. Ainult täiskasvanutega suheldes ei saa laps tunda end võrdse partnerina ja tal kujuneb väär enesehinnang. Kõige hullem karistus lapse jaoks on, kui ta on üksi täiskasvanute maailmas. Aga iga väike inimene vajab enda kõrvale siiski ka arukat täiskasvanut, kes ei väsitaks ega hirmutaks liigse nõudlikkusega ning aitaks teha õigeid valikuid. Koolieelik peaks oskama enda eest ise hoolitseda ja oma mängunurga korras hoida (flegmaatikutel on see veres, melanhoolikud omandavad nädalatega, sangviinikud kuudega, koleerikud aastatega kui üldse).
Pole vaja koolieelikut vedada kümnetesse ringidesse ja õpetada sadat asja korraga. See ahendab lapse loomulikku arengut ja mängumaad. Imelapsi sünnib suhteliselt harva ja sellega võetakse lapselt tema lapsepõlv. Mäng ongi lapse jaoks otseselt õppimine. Tõsi on aga see, et lapsele ei ole kunagi midagi liiga vara õpetada, kui tal endal huvi on. Liiga hilja on mõnikord küll, sest kui õige aeg on möödas ja huvi kustunud, läheb õppimine raskemalt. Laps õpib erinevate meelte ja kogemuste kaudu kõige paremini ja kui ta saab piisavalt mängida, siis säilib ka õpihuvi ning eluterve uudishimu. Olematute võimete arendamine ei vii kuhugi.
Lapse sõnavara kujuneb temaga rääkimisel, mida rohkem räägitakse, seda rikkalikum on. Arvuti ega nutitelefon ei räägi lapsega ning kõne arengule kaasa ei aita. Vaid rääkimine, raamatute lugemine, rohkete omadussõnadega jutustamine aitab rikastada sõnavara. Unejutt on väga hea ka lugemishuvi äratamiseks. Lapse käest peaks küsima tema arvamust, laskma tal kirjeldada mõisteid, nähtusi ja elusolendeid oma sõnadega, rikastades lapse juttu endapoolse sõnavalikuga. Kõiki elusituatsioone tuleb lapsele selgitada talle arusaadavate sõnadega. Lapse küsimustele tuleb alati vastata, muidu leiab ta teised võimalused oma küsimustele vastuste saamiseks. Parim õpiruum on loodus ja seda aastaajast olenemata.
Lapse meeli mõjutavad helid, värvid, lõhnad, maitsed, tegevused. Looduses kogetakse sündi ja surma, armu ja hirmu, loodus annab ainet lapse elavale fantaasiale. Looduses nähtut-kogetut saab joonistada, kirjeldada, voolida, kujutleda, matkida ja looduslikust materjalist saab meisterdada. Loodus arendab tähelepanuvõimet ja hoolivust. Looduses saab jälgida loomade-lindude käitumist, taimede arengut, tuule suunda, päikest ja kuud, ilmamuutusi. Lapse sõnavara rikastub kirjeldades ning jutustades. Ülekaalukalt sangviinilise temperamendiga tüüpiline laps areneb eeskujude najal ja seda nii heas kui halvas mõttes. Lapse küsimused peavad saama alati rahuldava vastuse, et eluterve uudishimu säiliks ega kujuneks vildakaid arusaamu.
Lugemis- ja arvutamisoskus on samuti olulised ning ka kõige kergemini hinnatavad kooliküpsuse näitajad, aga ainult sellele keskendumine on “libe tee”, sest lapse tegelikku arengut ja andekust see paraku ei peegelda. Kui laps areneb normaalselt, siis enamasti ta omandabki raskusteta veerimis- või lugemisoskuse just koolimineku ajaks, aga sellest hoopis olulisem on lapse sotsiaalne ja füüsiline areng, suhtlemisoskus, käelised oskused, mõtlemisvõime, enesega toimetulek, karastatus ja elurõõm.
 | Telli pilt pildipangast failina või väljatrükitult. Fotod loodusest, asulatest ja hoonetest. Samuti makrofotod ja drooniga tehtud pildid. |
 Saula Siniallikad  Sügis järve ääres  Aidu karjäär | |
| Vaata kõiki pilte » | |
NB! Lehekülje sisu kopeerimine ei ole lubatud OÜ A.J.A. Grupp kirjaliku loata. Täpsemad lehekülje kasutustingimused leiad siit.
Kui soovid lisada siia lehele sisuturundusartiklit kliki siia.
