Kuidas enda eest seista? - VARA-WEB (vara.ee)

Tänapäeval on paljud traditsioonilised väärtused pandud sügava kahtluse alla, pole kerge otsustada, kuidas ühes või teises olukorras olla või elada. Võimetus kindlat seisukohta võtta õõnestab eneseusku, see tekitab hirmu keeruliste elusituatsioonide ees ja sunnib inimesi minema kergema vastupanu teed. Enesekindel inimene võtab vastutuse oma tunnete, sõnade ja tegude eest, väljendab oma suhtumist ausalt ja avameelselt, laseb teistelgi mõista, mida ta tunneb ja miks üht- või teistmoodi toimib ega tee tahtlikult halba teistele. Igaühel on oma arvamus, nõudmised ja õigused, aga need puudutavad ka teisi inimesi. Enesekindlad inimesed teadvustavad oma vajadusi ja annavad neist teistelegi teada. Nad tunnustavad ka teiste vajadusi ja arvamusi ning õigust seda arvamust kaitsta. Enamasti nad ei ilusta, suurenda ega vähenda fakte.

Millisel määral hoolib inimene iseendast, see on omamoodi filosoofiline küsimus. Kui pidevalt oma huve alla surutakse, siis ollakse küll ohvrimeelne, aga see on sageli veel halvem kui eluterve egoism. Sel juhul seatakse esikohale küll teiste huvid, aga lõpptulemusena ei tee see kedagi õnnelikuks, sest keegi ei austa selle eest rohkem ja liiga ohvrimeelne inimene ei austa ka ise ennast. Enda eest seismine tähendab eelkõige iseenda ja ka teiste inimeste õiguste austamist. Ennast ja oma partnerit austav inimene ütleb otse, mida tahab öelda, aga teeb seda taktitundeliselt ja hoolivalt. Manipuleerimine ei kuulu enesekehtestamise juurde.

Agressiivsus ja ka hirmutamine on üks levinumaid enesekehtestamise väärvariante. Agressiivsuse taga on varjul alati hirmutunne, et keegi ei armasta ega hooli. Enesekindel inimene ei muutu agressiivseks. Isegi ülemuse karjumine halba tööd teinud alluva peale pole õigustatud, sest rahulik ja avameelne vestlus annab soovitud tulemuse paremini.

Abitu manipuleerimine teiste headuse või kaastundega on teine äärmus. Abitud inimesed ei oska väärikalt abi paluda, pigem manguvad ja alandavad ennast. Kui keegi hakkab halama, et ta ei saa millegagi hakkama või et ta on nii üksik ja õnnetu, siis tasuks ettevaatlik olla. Ilmselt suudavad kõik terved täiskasvanud inimesed igapäevamurede ja kohustustega ise hakkama saada.

Teiste süüdistamine on samuti üks viis ennast mitteaustusväärselt kehtestada. Poolvägisi abistamine paneb abistatule meelevaldse kohustuse samaga vastata. See teeb abisaajast tahtmatult võlglase ja see pole hea tunne.

Teiste kriitilisi märkusi on küll vaja arvesse võtta, sest sageli aitavad need ennast kõrvalt näha, mis aitab enda eest seista õigustamata kriitika puhul. Igasuguse kriitika puhul tasuks ennast kõrvalt vaadata, sest see võib olla ka õigustatud. Heatahtlikult ja sõbralikult aasides võib hoida head sõpra kordamast rumalaid vigu, aga pahatahtliku pilkamise puhul on vaja ennast kehtestada.

Mõned inimesed uurivad teiste kohta liiga palju ja kipuvad teiste elusid elama. Kõrvalistele inimestele ei pea endast liiga palju rääkima, ebasoovitavat urgitsemist saab vastuküsimustega pareerida (näiteks “Miks see sind huvitab?”). Inimestele on omane eksida ja alati ei ole teiste huvi heatahtlik, mistõttu tasub teiste inimeste motiivide suhtes alati olla tähelepanelik.

Ennastkehtestav käitumine eeldab viisakust, kindlat vestlusmaneeri, otse asjast rääkimist, ülearu pikkade selgituste vältimist. Tuleks alati austada sõna “ei”, teise soovi mitte vastata. Negatiivseid reaktsioone on võimalik ennetada oma hääletooni jälgides, sundimatu suhtlus eeldab selget juttu, otse silma vaatamist, pingevaba suhtlust. Siiras naeratus on meeldiva suhtlemise peamine võti. Enesekindel inimene on taktitundeliselt avameelne, püüab eesmärke saavutada ausate vahenditega, austab ennast ja teisi, on võimaluse piires siiras. Ta naudib suhtlemist ja temaga suhtlemine on nauditav. Ta on kindel endas ja selles, mida räägib. Teab, mida tahab ja hindab ennast ning teisi ega solvu keeldumise puhul. Enesekindel inimene ei ole ülbe ega alaväärista kedagi. Ta ei üle- ega alahinda ennast, sest tema Ego on tasakaalus.

Üldlevinud eksiarvamused enesekehtestamisel:

– Arvatakse, et oma vajaduste teiste vajadustest ettepoole seadmine on egoistlik. See võib nii olla, aga igal inimesel on õigus vahel omaenese vajadusi teiste omadest ettepoole seada.

– Arvatakse, et vigu teha on häbiasi ja inimene peab igas olukorras õigesti reageerima. Kes ütleb ja teab, mis on antud hetkel kõige õigem? Igal inimesel on õigus vigu teha, vahel on see lausa hädavajalik õppimisprotsess. Tähtis on, et vigadest võetakse kaasa positiivne õppetund ja tarkus.