Foto: pexels.com

Tänapäeval on paljud traditsioonilised väärtused pandud sügava kahtluse alla, pole kerge otsustada, kuidas ühes või teises olukorras olla või elada. Võimetus kindlat seisukohta võtta õõnestab eneseusku, see tekitab hirmu keeruliste elusituatsioonide ees ja sunnib inimesi minema kergema vastupanu teed. Enesekindel inimene võtab vastutuse oma tunnete, sõnade ja tegude eest, väljendab oma suhtumist ausalt ja avameelselt, laseb teistelgi mõista, mida ta tunneb ja miks üht- või teistmoodi toimib ega tee tahtlikult halba teistele. Igaühel on oma arvamus, nõudmised ja õigused, aga need puudutavad ka teisi inimesi. Enesekindlad inimesed teadvustavad oma vajadusi ja annavad neist teistelegi teada. Nad tunnustavad ka teiste vajadusi ja arvamusi ning õigust seda arvamust kaitsta. Enamasti nad ei ilusta, suurenda ega vähenda fakte.

Millisel määral hoolib inimene iseendast, see on omamoodi filosoofiline küsimus. Kui pidevalt oma huve alla surutakse, siis ollakse küll ohvrimeelne, aga see on sageli veel halvem kui eluterve egoism. Sel juhul seatakse esikohale küll teiste huvid, aga lõpptulemusena ei tee see kedagi õnnelikuks, sest keegi ei austa selle eest rohkem ja liiga ohvrimeelne inimene ei austa ka ise ennast. Enda eest seismine tähendab eelkõige iseenda ja ka teiste inimeste õiguste austamist. Ennast ja oma partnerit austav inimene ütleb otse, mida tahab öelda, aga teeb seda taktitundeliselt ja hoolivalt. Manipuleerimine ei kuulu enesekehtestamise juurde.

Agressiivsus ja ka hirmutamine on üks levinumaid enesekehtestamise väärvariante. Agressiivsuse taga on varjul alati hirmutunne, et keegi ei armasta ega hooli. Enesekindel inimene ei muutu agressiivseks. Isegi ülemuse karjumine halba tööd teinud alluva peale pole õigustatud, sest rahulik ja avameelne vestlus annab soovitud tulemuse paremini.

Abitu manipuleerimine teiste headuse või kaastundega on teine äärmus. Abitud inimesed ei oska väärikalt abi paluda, pigem manguvad ja alandavad ennast. Kui keegi hakkab halama, et ta ei saa millegagi hakkama või et ta on nii üksik ja õnnetu, siis tasuks ettevaatlik olla. Ilmselt suudavad kõik terved täiskasvanud inimesed igapäevamurede ja kohustustega ise hakkama saada.

Teiste süüdistamine on samuti üks viis ennast mitteaustusväärselt kehtestada. Poolvägisi abistamine paneb abistatule meelevaldse kohustuse samaga vastata. See teeb abisaajast tahtmatult võlglase ja see pole hea tunne.

Teiste kriitilisi märkusi on küll vaja arvesse võtta, sest sageli aitavad need ennast kõrvalt näha, mis aitab enda eest seista õigustamata kriitika puhul. Igasuguse kriitika puhul tasuks ennast kõrvalt vaadata, sest see võib olla ka õigustatud. Heatahtlikult ja sõbralikult aasides võib hoida head sõpra kordamast rumalaid vigu, aga pahatahtliku pilkamise puhul on vaja ennast kehtestada.

Mõned inimesed uurivad teiste kohta liiga palju ja kipuvad teiste elusid elama. Kõrvalistele inimestele ei pea endast liiga palju rääkima, ebasoovitavat urgitsemist saab vastuküsimustega pareerida (näiteks “Miks see sind huvitab?”). Inimestele on omane eksida ja alati ei ole teiste huvi heatahtlik, mistõttu tasub teiste inimeste motiivide suhtes alati olla tähelepanelik.

Ennastkehtestav käitumine eeldab viisakust, kindlat vestlusmaneeri, otse asjast rääkimist, ülearu pikkade selgituste vältimist. Tuleks alati austada sõna “ei”, teise soovi mitte vastata. Negatiivseid reaktsioone on võimalik ennetada oma hääletooni jälgides, sundimatu suhtlus eeldab selget juttu, otse silma vaatamist, pingevaba suhtlust. Siiras naeratus on meeldiva suhtlemise peamine võti. Enesekindel inimene on taktitundeliselt avameelne, püüab eesmärke saavutada ausate vahenditega, austab ennast ja teisi, on võimaluse piires siiras. Ta naudib suhtlemist ja temaga suhtlemine on nauditav. Ta on kindel endas ja selles, mida räägib. Teab, mida tahab ja hindab ennast ning teisi ega solvu keeldumise puhul. Enesekindel inimene ei ole ülbe ega alaväärista kedagi. Ta ei üle- ega alahinda ennast, sest tema Ego on tasakaalus.

Üldlevinud eksiarvamused enesekehtestamisel:

– Arvatakse, et oma vajaduste teiste vajadustest ettepoole seadmine on egoistlik. See võib nii olla, aga igal inimesel on õigus vahel omaenese vajadusi teiste omadest ettepoole seada.

– Arvatakse, et vigu teha on häbiasi ja inimene peab igas olukorras õigesti reageerima. Kes ütleb ja teab, mis on antud hetkel kõige õigem? Igal inimesel on õigus vigu teha, vahel on see lausa hädavajalik õppimisprotsess. Tähtis on, et vigadest võetakse kaasa positiivne õppetund ja tarkus.

– Arvatakse, et kui teisi veenda ei suudeta, et tunded on õigustatud, siis ongi need tunded valed. Vaid inimene ise saab olla oma tunnete üle kohtunik, sest vaid tema teab täit tõde nende kohta.

– Peetakse heaks tooniks arvamuse enda teada jätmist, kui see erineb kõrgemal positsioonil oleva inimese või enamuse arvamusest. Soovitatakse teisi kuulata ja saada nii targemaks. Kes ütleb, et iga kõrgemal positsioonil olev inimene on ka tegelikult targem? Igaühel on õigus oma veendumustele ja arvamustele, isegi kui need erinevad teiste omadest.

– Peetakse heaks tooniks olla paindlik ja kohanemisvõimeline, loogiline ja järjekindel. Teiste tegude õigsuses kahtlemist peetakse ebaviisakaks. Igaühel on õigus meelt muuta ja valida enda jaoks õige tegutsemisviis. Ka teiste ülekohtuse või halva käitumise puhul on kriitika õigustatud.

– Teiste jutule vahelesegamist ja liigseid küsimusi peetakse ebaviisakaks. Siiski on igaühelõigus jutule vahele segada ja paluda selgitust, kui see tõepoolest vajalik on.

– Peetakse targaks tegevuseks “mitte saagida oksa, millel ise istutakse”, sest asjad võivad alati veel hullemaks minna. See on üldjuhul õige, aga läbirääkimisi seoses muudatustega on igaühel õigus pidada.

– Oma probleemidega tõepoolest ei tasuks teiste aega raisata, aga abi või toetust on kõigil õigus paluda, kui see on vältimatu ja ollakse väljapääsmatus olukorras.

– Soovitatakse teiste nõuandeid kuulda võtta, eriti kui kellelgi on sama kogemus olnud. Inimesed on erinevad ja igaühel on õigus iseenda tarkusega hakkama saada, isegi vigu tehes.

– Arvatakase, et enesekiitus “haiseb” ja ennast kiita pole viisakas, isegi siis mitte, kui tõepoolest midagi on hästi õnnestunud. Edukaid inimesi üldjuhul kadestatakse, mistõttu soovitatakse olla pigem tagasihoidlik. Siiski on igaühel õigus oma töö ja saavutuste eest saada väärilist tunnustust ja seda ei pea häbenema. Liigne tagasihoidlikkus pole alati vooruseks.

– Üldlevinud on arvamine, et teisi peab alati aitama, sest muidu ei aita keegi meid ennast. Keegi ei vastuta teiste inimeste probleemide eest, mistõttu on igaühel õigus “ei” öelda ja ennast võõraste probleemide eest kaitsta.

– Soovitatakse seltskondlikust suhtlemisest mitte eemale hoida, et teised meid veidraks ei peaks. Veel parem, kui millegi poolest teistest ei erineks. Siiski on igal inimesel õigus üksi olla ka siis, kui teised tema seltskonda otsivad. Inimesed ongi erinevad ja neil on selleks täielik õigus. See muudabki maailma nii huvitavaks.

– Väidetakse, et tunnetel ja tegudel peab alati olema mingi kindel põhjus. Võib-olla ongi, aga keegi ei pea oma tundeid ja tegusid teistele selgitama, kui seda ei soovi. Mitte alati ei pea ennast õigustama teiste ees.

– Öeldakse ka, et teiste soove ja vajadusi peab märkama isegi siis, kui nad ei räägi sellest, mida nad tahavad. Keegi pole kohustatud teiste soove ja vajadusi nende silmist lugema. Igaüks võib ise valida enda jaoks õige käitumisviisi, kuid seejuures on siiski vaja arvestada ka teistega. Selles maailmas toimivad põhjuse-tagajärje seadused, mida välistada pole mõistlik ja eirata pole võimalik.

Enesekindlate inimeste Ego on tasakaalus. Igaühel on õigus elada ja olla küll nii, nagu talle meeldib, aga seejuures on vaja siiski arvestada ka teiste inimestega, sest teistelgi on sama õigus. Vaid üksikul saarel on täielikult vaba voli, aga sealgi ei tohi inimene looduse tasakaalu rikkuda.