Millist jõudu annavad inimesele tema valikud?

Inimmõistus, mis suudab luua kunstiteoseid, masinaid, nutiseadmeid, kosmoselaevu jpm. on mingis mõttes võrreldav taime võimega luua imekaunis õis ja ainukordne lõhn. Peamine erinevus on inimese võimalus valikuid teha. Mineraalid eksisteerivad maapinnas ainuomasel viisil ning puud ja taimed kasvavad, õitsevad, kannavad vilju, ilma et valida saaksid. Loomad on suutelised teatud olukordades otsuseid langetama, aga tegutsevad peamiselt instinktide ajel. Ainsad olevused, kes suudavad teadlikke valikuid teha, on inimesed, mistõttu inimese oluline ülesanne on mõista, kui suur tähtsus on sel asjaolul, et tal on võime valikuid teha.

Elu eesmärk on areneda, edasi jõuda ja vastu pidada, saada teadlikuks oma sisemisest Minast ja olemise terviklikkusest, tunnetada elus olemist. Inimese kasutuses on teatud vahendid ja jõud, mida tuleb rakendada õppimise eesmärgil, et kasv ja areng saaksid toimuda. Igal inimesel on elus täita oma ülesanne, õppida omad õppetunnid. See toimub just sellel ajahetkel ja selles kohas. Kõik, mis inimese elus juhtub, on üks suur õppetund, mille eesmärgiks on teada saada, kes ollakse ja kelleks võidakse saada.




Maapealne elu on parima võimaliku arengu saavutamise õppetund. See on ka andmise õppetund, et aidata ka teistel areneda. Ideaalses maailmas püüaksid kõik inimesed anda endast parimat antud ajahetkel ja antud kohas. See pole mitte raha ega varandus, mille mõõdutundetu kokkukraapimine jätab inimese ilma millestki hoopis väärtuslikumast, see on midagi palju enamat. Valiku tegemise jõud on inimese võime määrata oma elu suund, kujundada omaenese SAATUST ja TULEVIKKU. See võime on inimese jaoks tohutu vastutus. Seda võib defineerida kui VASTUTUS OMA TEGUDE EEST.

Küsimus on aga tegelikult veelgi enamas. See valik on võime toimida vastavalt oma tegude tagajärgedele. Kõik inimesed vastutavad selle eest, kuidas nad seda valikutest saadud jõudu kasutavad, ükskõik kas siis võtavad teadlikult vastutuse või mitte. Suures plaanis kehtivad elus hoopis teistsugused reeglid ja objektiivne õiglus, inimese enda subjektiivne arvamus siin ei loe. Just seetõttu tundubki elu vahel nii ebaõiglane.




IGAÜKS ELAB OMA ELU ISE. Mitte keegi teine ei saa seda tema eest teha, proovigu palju tahes. Nii ei saa ka vanemad oma laste eest elu elada, nad saavad lapsi vaid suunata õigete valikute poole ja siis õigel hetkel lahti lasta, et lapsed saaks ise oma valikuid teha. Oma elutee peab igaüks läbi käima ise, nii hästi või halvasti kui suudab ja oskab. Tarkade valikutega võib muuta elu kergemaks, halbade valikutega aga raskemaks ja mõnikord isegi nii võimatuks, et jätkata ei saagi.

Enamasti mõjutavad inimese valikud ka teisi inimesi, näiteks pereliikmeid ja lapsi ja “kohtumõistmine” toimub hinge tasandil. Inimese elu maa peal ongi üks suur õppetund, siin ei ole eriti abi akadeemilistest teadmistest, elukool ja (üli)kool on kaks täiesti erinevat asja. Aga inimene võib andekas olla mõlemas, kui ta mõistab, mis on see oluline ja vajalik, mida ta õppima peab. Et oma eluga vähemalt rahuldavalt hakkama saada, peab reaalselt elama ja järjepidevalt õppetunde omandama.




Igaüks on “elukoolis” “õpilane”, aga ta võib olla ka “õpetaja” ning “jänni jäänud õppureid” aidata. Nagu tavakoolis, on ka elukoolis oivikud, tuupurid, töörügajad, lohakad, laisad ja luuserid ja on ka neid, kes jalutavad elust läbi kui “lilleaiast”, ilma erilist vaeva nägemata. On ka neid, kes “elukoolis” üldse hakkama ei saa ja välja kukuvad või hukkuvad. Arenemine ja taandarenemine toimub võrdse kiirusega, kuna “elukool” kestab kogu elu. Kord edeneb õppimine paremini, kord halvemini, tõusud ja mõõnad on selle loomupärane osa, sest kõik on pidevas muutumises. Elu lõpuni igakülgselt ühtlaselt edukaid on vähe (kui üldse).

Inimesed on “elukoolis” erinevatel tasanditel ja nagu kooliklassiski, on mõned arengus maha jäänud, mõned teistest ees. Kõik see on ANDMISE ja VASTUVÕTMISE kogemus. Andmine on vajalik, et teisedki saaksid areneda ning järele jõuda, vastuvõtmine on vajalik iseenda edasiseks kasvuks. Kui inimene teeb vale valiku ja kasutab vastuvõtmist võtmisena ja andmist saamisena, siis loob ta takistusi nii enda kui teiste teele. Kui inimene elus kaotab ja tagasilööke kogeb, igaühel juhtub seda pika elu jooksul, siis ei tohi lasta kaotsi minna õppetunnil.




Õnn peitub inimeses endas, kõik õnneallikad on temas endas olemas, õnne ei saa rajada välistele asjadele ja oludele. Seda ei saa sõltuvusse seada teistest inimestest. Nii ongi iga inimene oma tarkade või rumalate valikute kaudu ise oma “õnne sepp”. Andekad õpivad teiste vigadest, targemad enda vigadest, tavaliselt teevad inimesed aga palju ja rumalaid vigu, enne kui mõne uue õppetunni omaks võtavad. Kõige rumalamad ei õpigi, kolistavad ühest “ämbrist” teise, kuni ei saagi enam midagi elus muuta.





NB! Lehekülje sisu kopeerimine ei ole lubatud OÜ A.J.A. Grupp kirjaliku loata. Täpsemad lehekülje kasutustingimused leiad siit.

Kui soovid lisada siia lehele sisuturundusartiklit kliki siia.

Seotud postitused