Et eluraskused ei murraks

Kuidas elada edasi, kui elu teeb suuri keerdkäike, tabab ootamatu trauma või kaotus?

Eluraskustest väljarabelemine sõltub peamiselt sellest, kuidas inimene suudab oma tundeid ohjeldada ja vana olukorra seljataha jätta. Elumuutusi on erinevaid, osa neist sõltub inimese enda valikutest, osa on saatuse poolt põhjustatud, inimene ei saagi ise midagi teha.

Elumuutustega toimetulekul on kolm peamist etappi: esimeses faasis kurvastatakse ja nutetakse vana olukorda taga, teises leitakse need asjad, mille poolest vana olukord halb oli ja kolmandas juba rõõmustatakse, et sai seda kõike nautida ning vaadatakse lootusrikkalt tulevikku. Igasugune vanast olukorrast loobumine toob kaasa kahtlusi, muresid ja ka kannatusi. Muutuste puhul aitab realistlikku ellusuhtumist säilitada see, kui teha endale selgeks iseenda tugevused ja nõrkused antud olukorras, siis on teadlikult võimalik hakata ka enda olukorda muutma.




Inimesed on erinevad, ühed lähevad muutustest sirgelt ja püstipäi läbi, ilma et need eriti mõjutaksid. Teistel kaob täielikult tegutsemise soov, nad tunnevad väsimust ja väldivad inimesi, lasevad end täiesti käest. Elu tundubki sellises seisus kui üks suur “hädaorg”. Mõned inimesed ei julgegi muutusi teha ja takerduvad oma ellu, mis neid piirab ega rahulda vähemalgi määral. Kõik ei kannata välja segastel aegadel ebakindlusest tekkivat ahistuse tunnet. Muutustega toimetulek on kergem, kui teha endale selgeks, mis tegelikult toimub. Elu on nagu teekond, mis koosneb erinevatest etappidest. Mõni periood on elus edukas, teine täis raskusi, mõni periood on igav ja üksluine. Mitte kellegi elu ei ole lõputu õnnelik kulgemine, igas elus on ka draamat, tagasilööke ja ebaõnne.




Mis toimub inimeses suurte muutuste ajal ja halbadel aegadel?

1. Kui muutus on kiire ja ootamatu, on see inimese jaoks ðokk ja näib uskumatu. Inimene võib edasi elada, nagu poleks midagi juhtunud, aga see on vaid kaitsereaktsioon. Enamasti ta püüab uude olukorda sisse elada. Ka armumine on suur elumuutus, aga sel juhul on meeleolu eufooriline ja liiga lootusrikas. Tuttavad ja argiselt lihtsad tegevused ning igapäevane rutiin aitavad sellises ðokiolukorras paremini toime tulla ja alati on abi heast sõbrast, kes ära kuulab.

2. Ootamatu elumuutuse korral aeg otsekui peatub. Inimene surub oma tundeid maha ja püüab end hingevalu eest kaitsta. Ta võib luua endale isegi illusiooni, et midagi polegi juhtunud ja miski pole muutunud. Selles staadiumis on raske ka sõpradelt abi saada, sest keegi ei mõista, mis tegelikult toimub inimese enda sees. Ka inimene ise ei mõista, et ta peab võtma endale aega valusate kogemustega toimetulekuks.




3. Varem või hiljem tekib olukord, kus enam oma tunnete ja emotsioonide eest ei pääse. Aju võtab toimunu vastu ja inimene kukub kui “musta auku”. See toob välja kõik negatiivsed tunded, üksindustunde ja alaväärsuskompleksid, abituse ja enesevihkamise. Inimene tunneb, et ta ei suuda eluga toime tulla. Selles staadiumis on abi usaldusväärsest inimesest, kellele saab oma valust, vihast ja häbist rääkida. Selles etapis on eriti oluline mitte unustada hügieeni ja enda eest hoolitsemist, ka liikumine ja lihtne rutiin aitavad enesetunnet parandada.

4. Lõpuks inimene teadvustab, et elu on muutunud ja ta on uuel teel. Elu saab olema teistsugune kui varem ning vana olukord tagasi ei tule. Nüüd saab toimunut juba rahulikumalt vaadelda ja selle üle mõelda. Selles etapis käivad tunded seinast-seina. On vaja kanda erilist hoolt oma tervise eest, head ning toetavad sõbrad on ka selles etapis väga olulised.




5. Kui tekib lootus, et elu pakub ka uusi võimalusi ja väljakutseid, siis hakkab energiat tasapisi juurde tulema. Kui samm-sammult ja ettevaatlikult edasi liikuda, taastub see täielikult ja tekib uuesti julgus võtta riske, minna eluga edasi.

6. Pärast kõiki üleelamisi võib inimesel tekkida sügav soov nautida omaetteolekut. See annab võimaluse juhtunu üle rahulikult ja realistlikult järele mõelda. Alles nüüd nähakse toimunut nii, nagu see tegelikkuses oli. Vähemalt püütakse seda nii näha.

7. Ei tohiks unustada, et iga probleem, kannatus, saatuselöök on elus õpetlik. Kui inimene peab leppima saatusega, on sunnitud maha jätma vana olukorra, siis peaks ta võtma kaasa selle õppetunni, mille elu talle andis. Igas halvas olukorras on olemas õpetlik iva. Alles siis taastub sisemine rahu. Elus on kõik pidevas muutumises, täielikult staatilist olukorda pole võimalik lõputult hoida.




Kokkuvõtteks:

Rasketele aegadel on oluline kontrollida oma mõtteid, ei tohi kinni jääda sundolukorda, negatiivsetesse mõtetesse, ei tohi hakata ennast saatuse heidikuks pidama. Sellises olukorras aitab füüsilise läheduse kogemine või endasse süüvimine. Liikumise abil saab endast välja seisva negatiivse energia ja see ajab eemale ka sundmõtted. Võib seostada end millegi suuremaga, võib kirjutada päevikusse välja oma sügavaimad tunded ja mõtted, võib otsida abi väljaspoolt. Abi võib olla toonust tõstvatest toitudest, taimedest, õieteraapiast, homöopaatiast, massaažist ja puudutusteraapiast, mere ääres või metsas jalutamisest. Kaasaja kiires maailmas on pidevalt vaja muutustega kohaneda, mistõttu tuleb enda eest hoolt kanda. Rasked olukorrad ja saatuselöögid on kui väljakutsed, mis sunnivad aega maha võtma ja panevad elu üle järele mõtlema, miks kõik juhtus, kuidas peaks ja sooviks oma elu tegelikult elada.





NB! Lehekülje sisu kopeerimine ei ole lubatud OÜ A.J.A. Grupp kirjaliku loata. Täpsemad lehekülje kasutustingimused leiad siit.

Kui soovid lisada siia lehele kommertsartiklit kliki siia.

Seotud postitused