Foto: pexels.com

Võib-olla polegi perevägivald tänapäeval suurenenud, aga inimesed on rohkem ja avameelsemalt sellest rääkima hakanud. Meestes on tänapäeval tekkimas sotsiaalse abituse sündroom, kuna ajalooline mehelikkus on kadumas, mehe traditsiooniline roll on tänapäeval väga ebamäärane. Naised on muutunud võimukamaks ja võimekamaks. Peresisene vägivald võib olla nii vaimne, psüühiline, füüsiline, seksuaalne, majanduslik ja võib lõppeda äärmuslikus vormis väga tõsiste tagajärgedega. Uuritakse peamiselt naiste ja laste vastu suunatud vägivalda, aga see võib olla ka meeste, vanemate, vanavanemate ja teiste pereliikmete vastu suunatud. Sellest teatakse suhteliselt vähe, sest inimesed ei räägi sellest eriti ja häbenevad oma probleeme avalikkuse ette kiskuda. Peamised tegurid, mis mõjutavad perevägivalda:

1. Vägivallaga seotud kogemused lapsepõlves

Vägivallatseja on sageli ise lapsepõlves kogenud vägivalda ja seda võimendavad madal intellekt, halb suhtlemisoskus, puudulik empaatiavõime, probleemid koolis või tööl, vaesus, vähene vanemlik hoolitsus lapsepõlves, kasvatamatus, tõrjutus ja isiksusehäired. Agressiivse käitumise taltsutamise õpetamisega peaksid tegelema nii vanemad kui ka kooliõpetajad. Lapsed ei sünni ilma kurjana, selleks saadakse halbade elukogemuste tõttu aastate jooksul. Agressiivsus on vaid sünnipärane energia, mida inimene saab kasutada erineval viisil ja ka headel eesmärkidel (näiteks spordis või töös). See, kuidas agressiivsust välja elatakse või talitseda suudetakse, näitabki psüühilist küpsust.

2. Televisiooni ja meedia mõju

Vägivalda sisaldavad filmid ja arvutimängud võivad soodustada vägivaldsust. Uuringute põhjal on mehed, kes vaatavad vägivaldseid erootilisi filme, naiste vastu agressiivsemad. Paarisuhtes tasub naistel meeles pidada, et ka seksinäljas mees on agressiivsem kui seksuaalselt rahuldatud mees. Mida nooremas eas vägivaldseid filme vaadatakse ja vägivaldseid arvutimänge mängitakse, seda rohkem see võib kinnistuda ja mõjutada, sest lapsed ei mõista adekvaatselt, mis tegelikult toimub. Lisaks kajastab ka meedia järjepidevalt pigem negatiivseid uudiseid, kuna need müüvad paremini. Nii võib kinnistudagi arusaam, et vägivaldsus ongi loomulik osa elust.

3. Perestress

Toimetulematus argiprobleemidega, usaldamatus, rahapuudus, ületöötamine ja selgitamata negatiivsed tunded teise pereliikme suhtes süvendavad perestressi. Kehv majanduslik olukord ja pidev mure töö pärast mõjuvad masendavalt, nii pingestub perekondlik õhkkond, tülitsetakse palju ja iga väikese põhjuse tõttu. Perekonnas, kus selline kliima valitseb, kogevad lapsed vähe rõõmu ja toetust. Ots-otsaga toimetulek on suur kunst ja selleks kulub kogu energia. Ka rahapuuduses vaevlevad üksikemad kannavad kibestumise alateadlikult üle lastele. Abi oleks sellest, kui pere täiskasvanud liikmed mõtleksid paremini läbi oma ajakava ja eelistused ning ka selle, kuhu oma vaba raha ja aja kulutavad.

4. Jagelusabielud

See, mis sünnib peredes tegelikult, ei ole võõrale silmale nähtav (eriti emotsionaalne ja psüühiline vägivald). Kui sisendatakse kellelegi pidevalt, kui väärtusetu ta on, siis hakkab see pikapeale mõju avaldama. Peaaegu pooled abieludest on sellised, kus pidevalt tülitsetakse mingite pisiasjade pärast. Neis abielueludes on esiplaanil psüühiline vägivald, mis ei lase ühelgi pereliikmetest end õnnelikuna tunda. Igas normaalses peres tuleb ette konflikte ja probleeme, aga nende lahendamine eeldab ausust, õiglust ja võrdseid õigusi. Kui olukordi lahendatakse vihahoos, dramatiseeritakse neid üle, surutakse kellegi õigused ja vajadused alla, siis probleemid süvenevad. Alati tuleks välja selgitada probleemide keskmes olev isik nn. “võtmeisik”. Tavaliselt on see pereliige, kelle jaoks on kõige olulisem antud probleemi lahendada või keda see kõige rohkem riivab. Sellised pidevalt tülitsevad paarid võivad koos elada “igikestvalt”, nägeletakse küll palju, aga kui osatakse ka leppida ja teisest poolest hoolitakse, on lahutused harvad. Sellised abielud võivad isegi heal juhul põnevust pakkuda ja kõrvalistel inimestel on tülide lepitamiseks raske sekkuda.

5. “Kuldne kesktee”

Konfliktid tekivad tavaliselt osapoolte liigsest isekusest ja MINAkesksusest. Teist osapoolt lihtsalt ei soovita mõista. Ei mõisteta, et alati on abi teise osapoole ärakuulamisest, oma tunnete ja vajaduste avameelsest ja ausast väljendamisest, kui teist osapoolt sihilikult ei solvata. Tegelikke lahendusvõimalusi saab otsida vaid ühiselt, sest igas tülis on vähemalt kaks osapoolt ja lahendus peaks rahuldama kõiki osapooli. Siit tuleneb ka “kuldse kesktee” reegel.

6. Vägivaldsus ei sõltu rahvusest

Üldiselt peetakse lõunamaalasi kuumavereliseks ja ka vene temperamenti tülidele altimaks. Ekslik on arusaam, et kui ei peksa, siis ei armasta. Perevägivald ei sõltu tegelikult rahvusest, lihtsalt väljendusviisid on erinevatel rahvustel erinevad. Lõunamaine temperament on lärmakam ja nii on tülid nähtavamad, vaoshoitumate rahvuste puhul võib domineerida hoopis psüühiline ja vaimne vägivald. Isegi teise pereliikme ignoreerimine on vägivald.

7. Napsitamine (jt. sõltuvused) suurendavad vägivalda

Alkoholi ja vägivaldse käitumise vahel on tugev seos. Kui inimene muutub alkoholi tarbides vägivaldseks, siis on see vägivaldsus temas varjatud kujul olemas kogu aeg. Võib-olla olekski mõistlik abikaasa kandidaat enne tõsiseid suhteid purju joota, et tõeline olemus ilmsiks tuleks? Mida kauem endasse pingeid kogutakse, seda plahvatuslikumalt see ükskord avaldub. Kui lahendamata pinged hingesoppi kuhjuvad, vallandub ühel hetkel tõeline agressioon. Alkohol lõdvestab kontrollimehhanismi ja nii juhtubki see sageli just alkoholi ülemäära tarbides. Lisaks annavad vanemad lastele nii signaali, et see ongi normaalne ja see kinnistub ka lastel täiskasvanuks saades. Alkohoolikutest vanemad on sageli ka laste karistamisel äärmiselt vägivaldsed ja impulsiivsed.

8. Agressiivsus kui õpitud reaktsioon

Agressiivsus ei ole vältimatu loomuomadus, aga ometi lõpetab ligi kolmandik agressiivsetest lastest elu kurjategijana. Isegi tänapäeval öeldakse veel, et mehelik mees ongi ropp, must, karvane, vulgaarne ja agressiivne. Tegelikus elus õpib küps täiskasvanud mees oma loomulikku mehelikku agressiivsust talitsema, kasutades seda pigem spordis, töö tegemisel või kaitsja rollis. On teaduslikult tõestatud, et serotoniini vähesus suurendab impulsiivsust ja agressiivsust. Vägivaldse isa eeskuju võtab sageli poeg üle ja tütar ei julge ehk üldse abielluda või valib alateadlikult samuti vägivaldse partneri. Äärmuslikku agressiivsust tasakaalustab vaid äärmine altruism ehk äärmuslik ohvrimeelsus ja leebus.

9. Ohvrid süüdistavad iseennast

Ohvrid vaikivad ja teised ei sekku. Naised ei lähe naljalt vägivaldse mehe juurest minema, kuna vägivald on tsükliline ja vahepeal võib mees olla armastav, helde ja kahetseb sügavalt. Ka agressiivne naine võib allaheitliku mehe siduda enda külge kas oma seksuaalsuse või võimukusega. Sageli on tegemist ka rahalise sõltuvusega teisest inimesest. Kannataja pool süüdistab ennast, et provotseerib või ei vastanud teise ootustele, tal on piinlik sellest avalikult rääkida. Seetõttu ei otsita abi väljaspoolt, vaid püütakse ise koduseinte vahel hakkama saada. Pigem kinnitatakse endale ja teistele, et kõik on korras ja lohutatakse end sellega, et ka teistes peredes on samamoodi.

10. Vägivaldset osapoolt saab muuta, kui ta ise seda soovib

Selline hoiakute muutmine võtab kaua aega ja nõuab palju kannatust. Tulemused tulevad aeglaselt ja tagasilöögid on kerged tulema. Perenõustaja, psühhoterapeut või erapooletu tark ja usaldusväärne inimene saab aidata. Abi võib olla rollimängudest, mis vastavad tegelikele kriitilistele olukordadele. Vägivallatseja uskumuste ja hoiakute analüüsist võib abi olla, kui ta on nõus avameelselt neist rääkima. Mõnikord on kõige õigem vägivallatsejast lahku minna, kasvõi ainult ajutiselt. Mitte keegi ei peaks ükskõik millist vägivalda õigustama ja taluma.