Kuu: jaanuar 2017

Teine nädal karantiinis.

Vestlesin täna ämblikuga.

Täitsa normaalne tüüp, töötab võrgudisainerina.

Kuidagi kurb hakkas:

Koroonaviiruse jaoks oled sa 60 aastaselt vana ja kuulud riskirühma.

Pensioniameti jaoks aga noor ja täies elujõus.

“Kuidas see on võimalik? Sa oled kogu elu elanud Pirital aga ei oska ujuda?”

“Sina elad juba 30 aastat lennujaama kõrval, kas sa lennata oskad?”

Küsisin naabrimemme käest, et kas tal poodi on asja?

Ta vastas, et jah on küll.

Andsin talle siis oma ostunimekirja, pole ju mõtet sellisel ajal kahekesi minna…

“Mul on tubli naine! Lõhub puud, teeb söögi valmis, toidab sea…”

“Mis sinuga siis juhtunud on, et söömisega ise hakkama ei saa?”

Arst küsib patsiendilt:

“Mis su nimi on?”

“Liisa! Ilma F-ta.”

“Aga Liisas ei olegi ju F-i?”

“Noh, seda ma just ju ütlesin…”

Tõeline armastus on see, kui annad oma viimase näomaski naisele, et ta sulle poest õlut tooks.

Telefonikõne:

“Tere, kas palun Mona Lisaga saaks rääkida?”

“Ei, ta on maal!”

Noor naine jalutab lapsevankriga. Vastu tuleb sõbranna:

“Oi, milline nunnuke! No täpselt sinu mehe nägu!”

Esimene jääb kuidagi mõtlikuks:

“Mnjaa… tegelikult naabrinaine palus, et ma tema lapsega jalutaks.”

Läksin verd andma, aga nemad kohe pärima.

“Kelle veri?”

“Kust said?”

“Miks ämbriga?”