Aruküla koopad

Asukoht: Tartu maakond, Tartu linn, Ülejõe linnaosa, Aruküla tee ääres Emajõe ürgoru vasakul nõlval

Tartu linna loodepiiril Emajõe ürgoru kõrval Aruküla tee ääres asub mõne meetri sügavusel maapinnast suur kaevatud koobastik, mille saamislugu ja ka tekkimise aeg pole selgunud tänapäevani. See koobastik hõlmab ligi kümne hektari suuruse maa-ala. Siin on olnud mitmes kohas ka maapinna sisselangemisi, kuulduste järgi olla kunagi isegi hobune künni ajal maa alla langenud. Mõnede langatuslehtrite põhjas on olnud näha kitsas ava, mille kaudu võis koopasse pääseda. Need avad kaeti küll enamasti kiiresti kinni, et inimeste ja loomadega uusi õnnetusi ei juhtuks. Enamasti kardetigi seda, et koobastikust ei pääse enam välja.

Aruküla koobastiku kohta liigub ka jutt, et see olevat ühenduses Kärkna kloostriga või siis hoopis Raadi mõisaga. On olnud liikvel ka jutt, et Toomemäelt läheb maa-alune käik Katarina kloostri nunnade juurde Arukülasse (Eisen 1916). Selle jutu aluseks on kunagine koopaava Toome varemete juures ja teine samasugune Arukülas. Aruküla koopad on keskdevoni lademete suhteliselt kõvas valges liivakivis, mis on kohati isegi hallikat või rohekat tooni. Koobastest kõrgemal asuvad pudedad punakad liivakivid, mis koopa laes kohati ka näha on. Punaka liivakivi peal on moreen. Lahtise liivakivi varisemise tõttu on näha ka kõva valkjat dolomiidikihti.




Aruküla koopaid teati juba 19. sajandi kolmekümnendail aastail (Hofmann 1837). Laiemalt said tuntuks 1844, kui ühe koopa sisselangemise tõttu tekkis suur sissepääs maa-alustesse käikudesse ja paljud uudishimulikud tartlased käisid koobastikku uurimas ja vaatamas. Koopa ava lehtrikujulisest august maa alla pääsemiseks tuli ronida 3-4 meetrit allapoole. Koobast kirjeldati sopilise kuju ja muutliku laiusega ja selles esines palju sambakujulisi moodustisi, mis võlve küllaltki korrapäraselt toestasid. Koopa kõrguseks arvati umbes 1,8 meetrit. Ühes teises kohas oli liiva otsimiseks ava kaevatud. Uuritud koopaosas leiti väga palju sambaid (1 sammas umbes 3 meetri kohta).

Tartu Ülikooli uurimisrühma arvates võis koobastik laiutada 5 hektari suurusel alal. Uuemaid uurimusi koobastiku kohta on tehtud ka 20. sajandi 20-ndail aastail. Kaevati ka uusi sissekäike ja leiti kuus uut koobast kuue meetri sügavuselt, mille kõrgus oli väiksem (0,8-1,5, kohati ka 1,8). Lage toetavad sambad olid aga tehtud ka nendes väga hoolikalt, vahekaugus 1-2 meetrit. Osa sammastevahelisi käike lõppes sissevaringuga. 1921. aastal tehti koobastest ka plaanid ja fotod, mis on osaliselt ka säilinud ja tallel Tartu Ülikooli geoloogiamuuseumis.










Aastatel 1948-1952 uurisid koopaid Tartu Ülikooli geoloogiaosakonna üliõpilased. Kaevati lahti mitu uut koopaava. Mitmes kohas pääses maa alla vaid läbi kitsa ava tagurpidi roomates. Kõik uued koopad olid umbes paarikümne meetri pikkused, 1-1,8 kõrged ja sammastega varustatud iga mõne meetri tagant. Ühest uuest koopast leiti samuti silmamõõduline plaan ja fotosid.

1981. aastal tegi koobastikus uurimisi Tartu üliõpilaste looduskaitsering. Siis võis pääseda ainult kahte koopasse, mille pindalaks saadi mõõtmisel 310 ja 100 ruutmeetrit. Suuremas leidus 69 ja väiksemas 14 sammast.




Koopad asuvad maanteest ligi 30 meetrit eemal. Juba üle-eelmisel sajandil arvati, et koopad on uuristatud valge liiva saamise eesmärgil. Sellele viitab koobastiku võrdlemisi ühtlane kõrgus ja suur ulatus. Sambad on lae toestuseks ühtlaselt paigutatud nagu ikka tolle aja kaevandustes (nii on ka Piusas). Liiva kasutati vanasti põrandate ja puunõude küürimiseks. Liiva müümisega tegeles kunagi Raadi mõis, kelle maa peal koopad asusid, mistõttu pidas mõisnik liiva müüki oma ainuõiguseks. Talupojad tegid seda salaja. Tol ajal võisid olla kaevamise ja transpordi lihtsustamiseks Emajõe ürgorus ka suuremad sissepääsud, mis nüüd on ammu kinni varisenud ja unustatud.

Paljud koopauurijad on arvanud koopaid ka muistseteks pelgupaikadeks. On räägitud ka vene hõimurahvast (tðuutidest), kes olevat koobastikku sõja ajal põgenenud ja siis koopalae endale peale variseda lasknud. Ilmselt oli tegemist ikka sõjakavalusega, et variseda lasti koopaaval ja väljuti hiljem mõnes teises kohas, sest avasid on liivakivikoobastikes ohtralt.




Ka Kreutzwald on kirjutanud koobastikust kui varjupaigast. Siiski ei sarnane need Koorküla ja Helme koobastega, mistõttu see ei pruugi paika pidada. Kindlasti ei ole koobastik voolava vee uuristatud, sest koopad on liiga laiad ja sammastatud.

Varasematel aegadel olid need nahkhiirte talvitumispaigaks, aga 1998. aastal üritati sinna ehitada laste jaoks Päkapikumaad. Projektist asja ei saanud, aga see peletas nahkhiired jäädavalt minema.

Koopad on võetud looduskaitse alla ja neid püütakse hoida sissevarisemise ja sammaste rikkumise eest. Tartu looduskaitsjad on kindlustanud betoonblokkide ja terasluugiga mõne sissepääsuava, sest kaitsta tuleks pigem inimesi ohtlike koobaste eest. Koobaste külastamine omal käel on lausa eluohtlik, aga inimesi see ilmselt eemal ei hoia. Loodusuurijate poolt avadele paigutatud ustelt on lukud enamasti ära muugitud.





Suur valik ehteid, kodukaupu, matkatarbeid, mänguasju, kristalle, taro kaarte, seinapilte jne.


Kahe inimese numeroloogiline analüüs ja armastuse soodsad ajad


Sünnihoroskoop


Nimemuutuse mõju eluteele + Kas Sinu nimi sobib eluteega kokku?


Taro kaardid: Jack-O’-Lantern (ainult kaardid)


Barbie nukk (CFF37)


Kaelakee: india ahhaat, punane jaspis, austraalia jadeiit


Käevõru: dalmaatsia jaspis


Käevõru


Kristall: roosa kvarts


LED küünlad (6 tk)


Batman ja Batmobile


Käevõru: turmaliin ja zebra jaspis



NB! Lehekülje sisu kopeerimine ei ole lubatud OÜ A.J.A. Grupp kirjaliku loata. Täpsemad lehekülje kasutustingimused leiad siit.

Kui soovid lisada siia lehele kommertsartiklit kliki siia.

Seotud postitused