Andestamine on inimese kõige raskem õppetund, see on väga raske isegi siis, kui teine inimene on läinud juba teise ilma. Viha ja põlgus kipuvad inimest edasi valitsema ja ta võib isegi hauda kaasa võtta selle. Andestamisel on suur jõud. Ükskõik kui tõsine oli solvang või kui palju halba tehti, andestamine aitab vabaneda sellest. Läbi selle vabastatakse end halbade tegude destruktiivsest energiast.
Vihkamine ja põlgus loob inimese auras negatiivset energiat, mis jääb sinna seniks, kuni sellest halvast kogemusest lahti lastakse. Läbi andestamise puhastatakse eelkõige iseenda energiat. Andestamisel on raviv toime, kuna vabanetakse halvast ja see ei paina enam. Vimmast ja vihavaenust kinnihoidmine halvab kogu elu ja pikapeale hakkab ka tervisele mõjuma. Mida suurem on solvang, seda raskem on andestada, aga seda suurem on ka vabanemistunne, kui seda ikkagi suudetakse. Viha on alati viha ja negatiivne energia on negatiivne, õigustatud või mitte, aga inimesele endale on sel väga halb mõju, lausa hävitav.
Kui inimene reageerib solvangule vihaselt, siis on see normaalne reageering, aga sellesse seisundisse ei tohiks kinni jääda nädalateks, kuudeks või isegi aastateks. See närib hinge augu ja hävitab lõpuks inimese enda. Andestamine on üks tähtsamatest hinge arendamise tööriistadest. Andestamisel on tohutu jõud karma tasakaalustamise protsessis. Kui luuakse sellist halba karmat ja see jääb lahendamata, siis uuesti reinkarneerudes sunnitakse seda ikkagi lahendama. Probleem on sel juhul aga palju suurem. Probleemid tuleb nüüd ja siin selgeks rääkida.
Kui inimene andestab talle halba teinud inimesele, siis vabastab ta end negatiivsest sidemest selle inimesega ega pea uuesti kohtuma temaga järgmistes eludes. Andestada tuleb seejuures tõeliselt ja südamest, mitte näiliselt vaid sõnades. Kui olukord jääb kummitama, siis pole tegelikult veel andeks antud. Kui andestada tõeliselt, siis tähendab see seda, et inimene pääseb sellest sidemest, mis seob teda solvajaga. Halba teinud inimene peab aga oma karmaõppetunni ikka kätte saama, tema sellest ei vabane. Lihtsalt kannatajat ei seo temaga enam miski.
Kui solvaja südamest vabandab ja kahetseb oma tegu, siis võib ka tema kergendada oma karmat. On tõesti parem, kui inimene seda taaka hauda kaasa ei vii. Just seetõttu otsivad surijad viimastel eluhetkedel kontakti nendega, kellega on midagi klaarimata jäänud.
Andestada saab ka eelmiste elude vigu, see on ülioluline igas karmaga töötamise faasis. Ei ole olemas sellist asja nagu andestamatu tegu. Kui inimene teeb kellelegi liiga ja saab selle eest andestuse, saab ta ühtlasi ka lunastuse. Tegu tuleb küll heastada, aga ilmselt mitte samale inimesele. See on siis juba Kõiksusega seotud teema.
Kõik siin maailmas on andmine ja võtmine ning see peab olema tasakaalus. Anda tuleb omakasu taga ajamata ja vastu võtta tänulikult kõik, mida elu toob. Kõik on vaid õppimine elukoolis. Kui meile endale ei andestata, ei ole meil valikut ja sellele teemale tuleb püüda leida mingi teistsugune lahendus, et karma oleks tasakaalus.
Andestava inimese auras domineerib roosa valgus, aura muutub heledamaks, südametšakras on eriliselt hea energia, mida inimene ise tunnetab. Haigus on olemas kõigepealt energeetilises kehas ja siis on võimalik sellest vabaneda, enne kui see füüsilist keha laastama hakkab. Just seetõttu on oluline negatiivsest energiast, hirmudest, vihast, kadedusest, solvumisest, stressist jms. vabaneda.
Suur jõud on ka kaastundel, mis on samuti oluline karma osa. On olemas tegemata teo patt ja tehtud teo patt. Kaastunne ei ole uitmõte ega lihtsalt hea soov, see tähendab ka tegutsemist, abivajajale käe ulatamist, tõelist heategevust. Priviligeeritud elus olevad inimesed peavad eriti selle teemaga tegelema, et privileegid ka järgmistes eludes säiliksid. Heategevus on rikaste ja edukate inimeste eelis ja kohustus.
Mõned arvavad, et osad inimesed ongi kannatused ära teeninud oma karma tõttu. Miski pole tõest kaugemal. Iga karma poolt loodud olukord on stardipunkt, mitte lõpp. Õnnelike inimeste karma on aidata vähemõnnelikke, sest kunagi pole garantiid, et ise end samast olukorrast ei leia. Ei tohi anda hinnanguid teiste inimeste kohta kergekäeliselt, keegi ei tea teise inimese elu nii hästi, et selle üle otsustada. Keegi ei tea põhjuseid, miks inimene selline on ja milleks ta tulevikus võimeline on. Isegi hirmsaid asju teinud inimesed võivad muutuda.
Teiste aitamist peetakse koormavaks, tegelikult on see võimalus ja privileeg osaleda elu loomeprotsessides. Aidata saab emotsionaalselt, verbaalselt, mentaalselt, füüsiliselt, rahaliselt ja vaimselt. Aidata tuleb südamest, mitte ootuses, et hiljem meile selle eest tasutakse millegi veel paremaga. Kui aidatakse südamest, siis ka tasutakse, aga mitte sel viisil, nagu inimene ootab ja loodab.
Öeldakse, et inimesele ei anta rohkem koormaid kanda, kui tal jõudu on ja Jumala arm on nagu Päike, mis paistab nii patuste kui vooruslike peale. Vihm, mis kastab maad ja taimi, ei nõua ju midagi vastu. Halvad asjad juhtuvad ka heade inimestega, aga see on osa Kõiksuse jumalikust “kooliõpetusest”, mis on vajalik hingeliseks arenguks. Vaid täielikult valgustunud ja õppetunnid omandanud inimene saab karmarattast maha astuda.
NB! Lehekülje sisu kopeerimine ei ole lubatud OÜ A.J.A. Grupp kirjaliku loata. Täpsemad lehekülje kasutustingimused leiad siit.
Kui soovid lisada siia lehele sisuturundusartiklit kliki siia.