“Veesoonteks” nimetatakse igapäevaselt kogu maad katvaid kiirgusjooni, millel ei pruugi alati olla veega mingit pistmist. Looduses jalutades võib märgata kummalise kujuga puid, mille oksad on kas längus või kuhugi poole kaldunud. Sellised puud annavad märku veesoontest.
Veesoonte võrku on võimalik määrata pilda või pöörli abil, mida tuleb kasutada mõlema käega. Kiirgusjoonte määramisel võib abi olla ka pendlist. Paljud taimed väldivad veesooni, eriti männid, mis kasvavad võimalikult eemal neist. Kuna puud koha pealt liikuda ei saa, teevad nad seda tüve kõverdades. Puu tüve kasv ei ole püstine, vaid pöördub püstiseks alles piisavas kauguses kiirgusjoontest. Sama toimub ka kuuse, vahtra, kastani ja pärnaga.
Puudele, mis on sunnitud kasvama veesoonte peal, tekivad pahad, koor lõheneb, oksad kuivavad, neil ilmnevad taimehaigused ja esineb palju kahjureid. See on hästi näha hekkides. Hekki tekivad hõredad kohad või on taimed kiirgusjoonte kohal palju kiduramad teistest hekitaimedest. Veesoonekartlikud on ka viljapuud ja marjapõõsad. Ka need jäävad soonte peal kasvades kiduraks, külmakartlikuks ja nende saagikus on madal, sageli põevad ka juurevähki. Õitseda võivad sellised viljapuud ja marjapõõsad aga rikkalikult. Kiirgusjoontel kasvavatel marjapõõsastel jäävad marjad väikeseks.
On ka veesooni armastavaid taimi. Veesooni armastavad tamm, kask, haab, pappel. Looduslikult kasvavadki enamasti alati veesoontel ja sageli eelistavad veesoonte ristumiskohti. Veesoontest eemale istutatud tamm jääb kiduraks.
Ka kased on väga head veesooneindikaatorid. Kui kasepuu on mitmeharuliseks kasvanud, siis asub harude vahel pinnases kindlasti veesoon. Veesoonte asukohta aitavad märgata ka linnupesade asukohad. Paljud linnud eelistavad paigutada oma pesi veesoonte ristumiskohta, eriti teevad seda toonekured. See on ilmselt seepärast, et linnupojad kasvavad sellises kohas kiiremini ja saavad ka kiiremini lennuvõimeliseks. See on metsikus looduses ellujäämiseks väga oluline. Ka tuulepesad (nõialuuad) puudel tekivad enamasti veesoonte ristumiskohtades. Paljud putukadki soosivad veesooni. Metsakuklase pesa asub kindlasti veesoonte risti peal. Kui asetada mesitarud soonteristile, saab mett tunduvalt rohkem. Siiski peab tarud mesilaste puhkeperioodiks veesoonte pealt ära tõstma. Mesilassülemid maanduvad enamasti soonteristil kasvavatele puudele. Sääsed “suruvad” sagedamini soonteristide kohal. Paljud inimesed tunnetavad head või halba istumiskohta, veesoontel pikalt olles võib hakata halb või tekib ebamäärane rahutusetunne.
Veesoontel asuvas majas on inimesed haigemad, põevad ka vähki sagedamini. Kassid eelistavad magada veesoontel, koerad hoiavad neist eemale. Kasside kohta liigub siiski ka selline müüt, et korteris või majas elav kodukass ühtlustab ehk tasakaalustab elamu energiat. Nii võib ta ka maasisese kiirguse mõju mahendada. Veesoonte asukohast annavad märku ka vanad teed, mis enamasti alati paiknevad mööda veesooni. Inimeste tallatud rajad, loomarajad, aga ka vanad teed ja trassid paiknevad just nii. See tuleneb ilmselt sellest, et vanasti oli teede rajamine palju raskem ja teid rajati metsadest läbi sellistes kohtades, kus puude kasv oli kiduram. Samal põhjusel on tekkinud ka loomarajad metsas. Põhjuseks võib olla ka see, et mööda kiirgusjooni ongi liikumisaktiivsus palju suurem.
Isegi kartuli-idud kasvavad hoidlates ja keldrites aktiivsemalt just veesoonte kohal. Teadjarahvas väidab ka seda, et veesoontel kasvavate ravimtaimede mõju on tunduvalt suurem. Rahvameditsiinis soovitatakse korjata neid just täiskuu ajal, sest siis on maa kiirgus kõige kõrgem, isegi kuni kaks korda.
 | Telli pilt pildipangast failina või väljatrükitult. Fotod loodusest, asulatest ja hoonetest. Samuti makrofotod ja drooniga tehtud pildid. |
 Muuga sadam  Härmas taim  Arteri kvartal | |
| Vaata kõiki pilte » | |
NB! Lehekülje sisu kopeerimine ei ole lubatud OÜ A.J.A. Grupp kirjaliku loata. Täpsemad lehekülje kasutustingimused leiad siit.
Kui soovid lisada siia lehele sisuturundusartiklit kliki siia.
