Liigse altruismi pahupooled

Mida sõbralikumad me oleme, seda sõbralikum on meie maailm. Kui me aitame teisi, aitavad ka teised meid. Teiste inimeste aitamine annab hea enesetunde, aga kuskil on alati piir. Kõigil on olemas ka enda isiklik elu. Sõbralik olemine ja abivalmidus ei tähenda, et inimene peaks laskma endaga manipuleerida või end ära kasutada. Igal inimesel on oma elu, teatud elurütm ja eesmärgid. Teatud olukordades on õigem öelda “ei”. Kui inimene suudab öelda ka “ei”, siis tullakse tema juurde abi paluma vaid tõelises hädaolukorras.

Altruism on omakasupüüdmatus, valmisolek seada teiste huvid enda omadest kõrgemale, isiklike huvide ohverdamine teiste heaolu nimel. Naised kalduvad ennast rohkem ohverdama kui mehed. Meestel ja poistel on kõrge testosterooni tase ja see suurendab nende agressiivsust, pärsib teistega arvestamist ja koostööd.




Kui inimest ei ole lapsepõlves õpetatud endast midagi teistele andma, ei suuda ta seda ka täiskasvanuna teha. Palju lihtsam on ju kümmet küünt enda poole hoida kui pidevalt pihku avali hoida.

On naisi, kes hoolitsevad oma vanemate või õdede-vendade eest nii ennastohverdavalt, et enda elu jääb elamata. Sageli toovad vanemad suuri ohvreid oma lapse või laste eest. Väga ennastohverdav inimene võib ennast lausa ohvreid tuues surnuks kurnata. Altruistlikuma hoiakuga on need lapsed, kes kasvavad mitmelapselises peres.

Mehed ohverdavad end pigem oma tööle, firmale, parteile, karjäärile või hobile. Tippsportlased on omaette teema.




Ohvreid võib tuua kõigile ja kõigele, kõige äärmuslikum eneseohverdaja on usufanatist eneselõhkaja. Loomariigis on eneseohverduse eesmärgiks kindlustada mingi liigi tulevik pikemas perspektiivis. Mõnede liikide puhul laseb vanem isend ennast järglaste tuleviku nimel isegi ära süüa (nt. kimalased, pahksääsed). Vanemate eneseohverdus laste heaolu nimel on ju mõistetav, aga kas maksab end poolvägisi lastele ohverdada. Lapsed sageli ei vajagi abi ja saavad ise hakkama, sest pingutused raskuste ületamiseks on elus vajalikud ning teevad tugevamaks. Lisaks tekitab selline abi vägisi andmine sundolukorra, kus abisaaja muutub tänuvõlglaseks, ilma et ta seda üldse sooviks.

Abi tuleks anda siis, kui seda küsitakse ja kui on näha, et teine tõesti enam ise hakkama ei saa. Vanemate armastus on isetu, aga kas ikka alati on? Ükski laps ei taha oma vanematelt liigseid ohvreid, sest ei taha, et elu lõpul vanemad neile ütleksid: “Meie andsime sulle kõik, aga sina ei oska tänulik olla.” Vanemad ehitavad higi ja vaevaga maja või rajavad oma firma, aga lapsed ei soovigi sinna elama jääda või tööd jätkata. Siiski on laste ja vanemate puhul altruism väga mõistetav. Koduvälistes suhetes pole see enam nii arusaadav.




Altruisti olemuses ja tegutsemises on palju vasturääkivusi. Ükski inimene ei saa ju kanda vastutust teiste inimeste olukordade ja õnnetuste eest, aga milleks siis need ennenägematud ohvrid, kasvõi oma elu ja tervise hinnaga? Ülialtruistlik inimene arvab, et on suuteline korraldama teiste elu. Tegelikult ei oska ta lihtsalt oma elu elada, mistõttu tema teod pole egoismist päris puhtad. Kes üldse annab inimesele õiguse teiste elu üle otsustada, vägisi oma abi peale suruda, vägisi tarbetuid ohvreid tuua. Kedagi ei saa vägisi aidata, selline vägisi antud abi ei too kunagi õnne, vaid muudab abisaaja tulevikus veelgi abitumaks. Seetõttu pole vaja ka asjatuid ohvreid. Liigne eneseohverdus tekitab saajates võlglasetunde ja võlglased pigem põgenevad selle tunde eest.




Kes on siis tegelikult altruist? Ta on heasoovlik inimene, kes on vahel liiga pealetükkiv ja kipub vaikselt, aga visalt oma nina teiste asjadesse toppima (ilma, et seda oleks palutud). Abist äraütlemise korral solvub, tõmbub mõneks ajaks kõrvale, aga andestab ja alustab otsast peale. Püüab vastutusest kõrvale hiilida väitega, et soovib vaid head. Sageli jääb ta enda elu elamata, pere loomata, unistused ellu viimata, sest laseb oma vajadused ja õigused vabatahtlikult jalge alla tallata.




Kui ta ise hädas on, pole tal aitajaid piisavalt kunagi võtta. Liigne altruism võib tuleneda alaväärsuskompleksist, hirmust või oskamatusest ennast vajalikul määral kehtestada. Ülemäärane altruism võib tuleneda ka soovist omaenda murede eest põgeneda. Ülialtruistlik inimene keeldub sageli ise abist, hindab oma vaimseid ja füüsilisi võimeid üle ning pakub sageli abi ka seal, kus ei suudagi abistada. Nii võib tekitada isegi ohtlikke olukordi nii endale kui teistele. Sügavalt altruistlik inimene kardab avalikkust ja avalikke konflikte, väldib uuendusi, suurt seltskonda, rahvakogunemisi, hindab püsiväärtusi ja sõprust. Aitab meelsasti ja pealetükkivalt kõiki, kui ta vastu midagi ei saa, siis kibestub vanemaks saades. Kui on hinge tagant kõik ära jaganud, on unustatud ja abitu, sest endale jäävad vaid “tühjad pihud”.

Altruismi peaks suhtuma nagu kõigesse siin maailmas mõõdutundega. Ettevõtlikud, seltsivad ja mittedepressiivsed inimesed suhtuvad oma võimetesse teiste inimeste elu mõjutada realistlikult.





Suur valik ehteid, kodukaupu, matkatarbeid, mänguasju, kristalle, taro kaarte, seinapilte jne.


Armastuse ja suhete aastahoroskoop


Elutee üldskeem


Reisihoroskoop üheks kuuks


Kaelakee: malahhiit


Seinakell


Kristallipuu: roosa kvarts


Vihmavari: roos


Padjakate 45 x 45 cm (4 tk)


Lamborghini Gullardo


Tassid (6 tk)


Seinapilt lõuendil või kapal: vee tilkumine


Käevõru: merevaik



NB! Lehekülje sisu kopeerimine ei ole lubatud OÜ A.J.A. Grupp kirjaliku loata. Täpsemad lehekülje kasutustingimused leiad siit.

Kui soovid lisada siia lehele kommertsartiklit kliki siia.

Seotud postitused