Rubriik: Anekdoodid (2)

Nõukogude ajal kukub maja kokku ja käib kohtuprotsess süüdlase selgitamiseks.

Tunnistajapinki kutsutakse punased tellised, kes kinnitavas, et nemad nüüd küll süüdi pole – nad ju läbi ja lõhki punased.

Loomaaias.
“Ema, kas see on juba ahv?”
“Ei pojake, see on alles kassapidaja.”

Püüdis kord programmerija kinni kuldkala. Kala paluma, et lase lahti, täidan su soovi. Tüüp oli üllas ning soovis:

“Tee nii, et kogu maailmas oleks rahu.”

Küsimus: Kuidas on kõige parem jänest püüda?

Vastus: Mine puu taha ja tee porgandi häält.

Kui ma haigeks jään, lähen arsti juurde, sest ka arstil on vaja elada.

Arst kirjutab retsepti ja lähen sellega apteeki, sest ka apteegil on vaja elada.

Kui tulen koju, viskan kõik ravimid prügikasti.

– Mispärast ometi?

– Ka mul on vaja elada !

Küsisin naabrimemme käest, et kas tal poodi on asja?

Ta vastas, et jah on küll.

Andsin talle siis oma ostunimekirja, pole ju mõtet sellisel ajal kahekesi minna…

Ärkasin varavalges ja mõtlesin: “Tõusen! Mägesid liigutan…”

Siis keerasin teise külje: “Parem las seisavad vana koha peal, vaja siis loodust rikkuda.”

Mu kallid sõbrad!

Järgmisel kuul lähen mehele!

Tuleb tagasihoidlik õhtu ainult lähimate sõpradega!

Kingitusi pole vaja tuua, tooge keegi, kes tahab mind naiseks võtta!

Vanglas, üks vang käratab teisele:

“Vasja, ärka üles!! Head Uut Aastat!”

“Mis jama sa ajad, praegu on september??”

“Sa said valesti aru. Kuulsin just valvuritelt, et sulle väänati veel üks aasta otsa.”

“Vabandust väga, kui palju teil eluaastaid juba on?” küsib seltskonnas mees jutukaaslaseks oleva naishinge käest.

“Naine on täpselt nii vana, kui ta välja paistab,” koketeerib daamike.

“Välimuse järgi otsustades – nii vanaks ei ela keegi!”