Vanade eestlaste uskumused haigustest, surmast ja elust pärast surma

Vanad eestlased kujutlesid inimese elujõudu konkreetse erilise olendina, kes liigub ja toimib kehas, avaldub eri kujul, irdub kehast või suundub teise kehasse. Tähistati nimetusega “vägi”, “vaim”, “teine mina”, hilisemal ajal ka “hing”. Oli otseselt ühenduses hingamise kujutelmaga, ettekujutus oli hingest kui mingist aurutaolisest. Eestlaste uskumustes oli ühel kehal rohkem hingejõudu kui teisel, täiskasvanutel rohkem kui lastel ja meestel rohkem kui naistel. Erakordselt suure hingejõuga on nõiad ja manatargad eestlaste uskumustes.

Vanade eestlaste uskumustes oli ka loodus elav ja hingestatud. Hingejõudu võis hankida ja kaotada, kas täielikult või osaliselt. Seda võis suurendada ja vähendada, siirdada ühest kohast teise, sisse süüa ja teistele sisse sööta. Südant kujutati elundhingena, samuti verd ja sülge. Sealt ka komme enne töölehakkamist pihku või halva õnne vältimiseks üle õla sülitada. Ka higi peeti elujõudu sisaldavaks, samuti juukseid, küüsi ja hambaid, neid kasutati sageli maagilistes toimingutes. Eriti hellad elundid olid silmad ja suu. Silmast hoovav pilk võis olla kuri ja ära kaetav ning suust voolavad sõnad võisid olla head või kurjad.




Ka inimese jalajäljed arvati olevat osa inimesest. Hing on hingamisega seotud, aga tähistas Eestimaal, Liivimaal ja Vadjas inimest üldse. “Hingekarjane”, mitu “hinge” peres elab, ühtki “hingelist” pole kodus jne. Suremist nimetati “hingusele” minekuks või “hingeheitmiseks”. Kui inimese surres tõusis tuul, siis nimetati seda “hingetuuleks”. Ohtlikus olukorras öeldi, et “hing on niidiga kaelas”. Haigust peeti võõra ja vaenuliku hingejõu tungimist inimesse sel viisil, et inimese enda hingejõud jäi kaotajaks. Usuti, et nii elavate kui surnute hinged elavad loomakeste ja linnukestena, ka putukatena edasi. Sureva inimese voodi ümber lendlevat liblikat ei tohtinud surmata, see arvati olevat haige inimese hingeliblikas. Puugid arvati olevat halva ja kurja inimese hingeloomad.

Kuhu jääb hing suremisel eestlaste uskumustes? Arvati, et siirdub looma, linnu või putuka sisse ja elab edasi. Ämblikuid, sipelgaid, liblikaid, mardikaid ei tohtinud tappa, sest need võisid olla kellegi hingeloomad. Samuti konnad, hiired, väikesed linnud, koerad ja kassid. Toonekurge peeti Toonela sümboliks. Arvati, et ta kannab uusi hingi ja viib vanu. Arvati, et rändlinnud viivad sügisel lahkunud hinged kaasa. Kui hing eraldus kehast ja muutus iseseisvaks vaimuks, sai temast kaitsevaim. Neid arvati kõikjal looduses olevat ja arvati, et ka kodudes elavad majahaldjad. Kui peres oli palju tülisid, siis arvati, et sellisest kodust lähevad head haldjad minema ega kaitse enam.




Algselt kujutleti haigust ja surma kui võõrjõu tungimist kehasse. Haigusi ja surma põhjustasid eestlaste uskumustes ka teised inimesed või võõrad vaimud, surnute hinged, kes tahavad uuesti sündida ja tungivad seetõttu elavate kehadesse. Kui inimene muutus äkki teistsuguseks, siis oligi see juhtunud. Kristlik arusaam pidas neid sissetungijaid kuradi käsilasteks. Surnute hinged said uuesti sündida teistes kehades. Selliste arusaamade juures, kus surnud või elavad võisid haigusi tuua või ka ära viia ning painamas käia (luupainaja), hakati neid kartma ja kahtlustati kõikides hädades. Kahtlustati ka teiste inimeste pahasoovlikkust sõnas, pilgus, toimingutes, esemetes ja nägemustes. Seetõttu on ka nõiad ja imeravitsejad eestlaste seas alati hinnas olnud, et abi saada halva mõju vastu. Enamasti olid need vanad naised või teadjamehed.

Surm arvati olevat täiesti iseseisev vaim, keda kujutleti sageli musta vikatimehena. Kardeti õige nimega nimetada, selle asemel öeldi Liiva-Annus või Mulla-Madis, Kalmu-Kaarel, Vikatimees, Toone-Toomas, Kabeli-Andrus, Mardus. Setud võrdlesid puuraiuja või metsavahiga. Vikatimees niitis eestlaste uskumustes halbu nüri vikatiga ja häid teravaga, head surid kergelt ja ilusa ilmaga.




Surm on eestlaste uskumustes hinge lahkumine elavast kehast. Suremisel arvati inimese ümber olevat palju viirastusi ja vaime, ka kaitseingel võis kohal olla. Tõestatud on see, et surijad tõepoolest näevad nägemusi ja sageli ka need, kes surivoodi ääres viibivad. Usuti, et surnu läheb surnute riiki. Surnute põletamine vabastas hingepõrmu ja võimaldas minemist kuhugi teise maailma, eestlaste arvamuses kas Lapimaale või Looja karja. On pärimusi sõudmisest kuhugi kauge vee taha. Kui ristiusus on paradiis ja põrgu, siis vanadel eestlastel on see osa teisest ilmast üsna ebamäärane. Ei leia tõelist tähendust ka surnuteriigi valitsejana Mana või Kalm. Arvati küll seda, et kalmistul ühele hauaplatsile maetud moodustavad ühtse terviku. See polnud mingi Odini Walhalla, muinaseestlased uskusid, et surnu jätkas lihtsalt oma elu hiies, hauas, kalmistul. Hiiehaldjaks võis olla ka hiide maetud surnu. Hiiepuud, -kivid ja -allikad olid ja on ka praegu jõukeskuseks, kuhu tuuakse ande ja kus käiakse palvetamas tervise ning õnne eest.




Hiiepuudele seoti ja seotakse ka praegu punaseid paelu ohvrianniks, varematel aegadel toodi ka ohvreid (ohverdati peamiselt loomi). Puude, kivide ja veekogude kultus on arenenud eestlastel ilmselt germaanlaste mõjul. Seetõttu arvati, et surnute hinged siirduvad kalmistu puudesse, kividesse, allikatesse. Nimetus Manala tähendas maa-alust, hauataguses elus arvati olevat täiesti tavapärane elukorraldus, kus surnud ketravad ja koovad, töötavad ja peavad tähtpäevi, ristseid ja pulmi. Tiksumine, sepatöö ja ketramine tähendavad surma ka unenägudes, samuti puude maharaiumine, kündmine või majade hävinemine jt. Jääb aga ikka ebamääraseks, kus ja milline see hauatagune elu tegelikult on. Sõna “Toon” on vaid mingi paikapidav nimetus surnute jumalusest, kelle kodu olevat Toonela (toonisärk ehk surnusärk, tooneluu ehk kooljaluu jt.). Arvati, et elu jätkub Tooni talus samasugusena. Toonitütred ja kalmuneiud ning hiieneitsid on suguvõsa naissurnud, kes kõik esiisa juurde kogunevad (Vana Tooni). Toonela on siis tema haud ja elupaik.




Veel hiljaaegu pandi surnule kaasa tarberiistu ja ehteid, isegi raha. Ilmselt sellest kujunes välja ka eestlaste kalmistukultuur, püütakse sugulaste ja lähedaste kalmud surnuaias hooldatud ja korras hoida, et nad ei pahandaks. Surnutekultus on tingitud ilmselt hirmust õnnetuste ja haiguste ees ning lootusest surnud esivanematelt kaitset ning abi saada. Teise ilma minekut pühitseti matusesööminguga, millest lahkunu hing pärimuste järgi ka ise osa sai võtta. Kui hing lahkus, ei tohtinud matuste pealt kokku hoida, ta tuli ära saata väärikalt. Ka surnute mälestamine hingedepäeval ja hingedeaeg on selle kombestiku osa. Vanasti loeti hingede ajaks aega mihklipäeva ja mardipäeva vahel, tänapäeval peetakse hingedekuuks novembrit, mis on aasta kõige pimedam ja süngem kuu. Arvati, et hingedepäeval tulevad surnud omaste juurde võõrsile ja hingedeajal on nad pidevalt liikvel.





Suur valik ehteid, kodukaupu, matkatarbeid, mänguasju, kristalle, taro kaarte, seinapilte jne.


Armastuse- ja seksihoroskoop


Isiksuse analüüs hiina astroloogia järgi


Partnerlushoroskoop


Seinapilt lõuendil või kapal: puud Võrtsjärves


Kaelakee: lumiobsidiaan


Kaelakee: ema ja tütar, roos


Kaelakee: ametüst


Taro kaardid: Vice Versa (ainult kaardid)


Söögiriistade komplekt (30 tk) - Villeroy & Boch


Skulptuur: jänes


Kristall: lasuriit


Käevõru: ahhaat



NB! Lehekülje sisu kopeerimine ei ole lubatud OÜ A.J.A. Grupp kirjaliku loata. Täpsemad lehekülje kasutustingimused leiad siit.

Kui soovid lisada siia lehele kommertsartiklit kliki siia.

Seotud postitused