Kogu tarkus ja teadmine on inimeses eneses olemas, väljaspoolt ei tule suurt midagi. Välismaailm on vaid ajend uurida oma meeli. Kui soovitakse hinnata mõne inimese olemust, siis ei tuleks mitte tema hiilgehetki vaadata, vaid jälgida argiaskeldustes tema tegemisi. Need jutustavad inimese olemusest palju rohkem. Mõnes olukorras võib isegi “tobujussist” saada kangelane. On sündmusi, mis võivad suureks teha igaühe, aga tõeliselt suur on see, kes on suur ka igapäevastes tegemistes.
Kõik maailmas elanud silmapaistvad inimesed on olnud imelised töötegijad ja omanud suurt hingejõudu. Igal maal leidub inimesi, kes on kui “maa sool”. Kes teevad südamega oma tööd, seejuures kuulsust ning omakasu taga ajamata. Egoistlikel eesmärkidel kulutatud energia läheb tühja, selle jõud ei tule inimese juurde tagasi.
Võimed hakkavad arenema vaid siis, kui omakasupüüdlikud ja isekad motiivid taltsutatakse. Ideaalne seis on see, kui inimene leiab keset kirglikku tegutsemist kõrbevaikust ja keset üksildust energilist tegevust. Igaüks on vajalik omal kohal, mitte ühtki pühendumusega tehtud ja vajalikku tööd ei tohiks halvaks pidada ega alahinnata. Töötada tuleb nagu peremees, mitte nagu ori. Enamik inimkonnast töötab omakasupüüdlikult nagu ori, aga vaid armastusega tehtud töö teeb õnnelikuks. Kui töö ei too kaasa rahu ja õnnetunnet, siis pole selles armastust. Kui inimene suudab armastada meest, naist, lapsi, maailma, oma tööd nii, et sellest ei teki tuska, kadedust, ahnust ega egoismi, siis võib saavutada sellise arengutaseme, mis tagab meelerahu. Inimesi ei tohiks hinnata mitte nende kohustuste järgi, vaid selle järgi, kuidas nad oma kohustusi täidavad. Inimene, kes on kiindunud oma töö tulemustesse, pole rahul teda tabanud kaotuste olemusega. Kiindumusest vabana on kõik tööd head, sest need annavad võimaluse üle saada isekusest ja ihadest.
Teiste aitamine on parim, mida inimene saab teha iseenda aitamiseks. Maailm ei ole ei hea ega halb, iga inimene ise loob endale oma maailma. Elu on hea või halb olenevalt inimese meeleolust. Täiuslikuna loodud maailm on neutraalne inimese suhtes. Kui inimene aitab kedagi teist, siis tavaliselt ootab ta selle eest tänu. Kui seda ei saa, siis on inimene õnnetu. Kui ei saa oma töö eest tunnustust, siis on samuti õnnetu. Tegelikult peaks ta olema tänulik, et kedagi aidata sai ja õnnistama tööd, mis tal olemas on.
Kui pole kiindumust oma tegudesse, siis ei häiri vastuteene ootus ja tööd saab teha rõõmsa meelega. Selline töö ei too muret ega kannatusi. Igasugune fanatism pidurdab samuti arengut, sest toob kaasa viha ja raevu, teeb inimesed kalgiks ja paneb omavahel võitlema.
Maailma asjade pärast pole vaja muretseda ega und kaotada. Maailma kulg ja areng jätkub ka ilma meieta. Rahulik, ennastvalitsev, kriitiline, osavõtlik ja armastav inimene on võimeline hästi töötama. On võimeline tegema head endale ja teistele. Fanaatikud ei paranda maailma ja ka ükskõiksed ning loiud inimesed ei tee seda. Maailm on üks suur “kõlbluse kool”, kus õpime elu, täidame oma ülesandeid ja nõnda saame vaimselt tugevamaks.
Karma-jooga järgi ei kao ühegi teo mõju enne, kui see on vilja kandnud. Heateo tulemused pole alati ainult head ja halvastki asjast võib teinekord head tulla. Kui seda mõista, siis on ära õpitud ka töö saladus. Ükskõik, mida inimene teeb, tema teod ei ole kunagi ei täiesti puhtad ega üdini räpased. Pole ühtki tegu, millest kellelegi kasu poleks ega ühtki tegu, mis kedagi ei kahjustaks.
Teiste heaks tehtud tööga puhastab inimene iseend. Elu jooksul peab inimene õppima unustama omakasu kui peamise elu eesmärgi, sest tõeline õnn eeldab isekuse kadumist. Enda isekusest loobumine on eetika aluspõhimõte. Esmalt tuleb suretada oma Ego ja siis võtta kogu maailma nagu iseennast.
Maailma kulgemisse ei pea sekkuma, seda tuleb vaid tunnistada ja teha pühendumusega oma tööd. Võime teisi aidata ja selle kaudu ennast aidata on nagu hingeõnnistus. Inimest, kes on harjunud ennast ohjeldama, ei saa miski väljaspoolt mõjutada, sest tema meel on alati vaba dogmadest ja omakasupüüdlikkusest. Inimene tuleb siia maailma ja keerleb aegruumi, põhjuse ja tagajärje kütkeis, on seotud oma pere, nime ja kuulsusega, kuni lõpuks suudab sellest väljuda ja leiab oma esialgse vabaduse. Kas teadlikult või ebateadlikult tahavad kõik sellest maailma keerisest vabaneda. Igaühe ideaalid peavad vastama tema enda tegelikele võimetele, kellelgi pole õigust halvustada teise ideaale. Liiga kõrged ideaalid nõuavad ülisuuri pingutusi ja inimene hakkab süüdistama iseennast saamatuses. Enesepõlgus ja enesehaletsus aga takistavad lähenemist tõelisele headusele. Arengu huvides peab inimene kõigepealt uskuma iseendasse.
NB! Lehekülje sisu kopeerimine ei ole lubatud OÜ A.J.A. Grupp kirjaliku loata. Täpsemad lehekülje kasutustingimused leiad siit.
Kui soovid lisada siia lehele sisuturundusartiklit kliki siia.